Haridus matsi ei riku

Oma 1. septembri tervituses tsiteerisin Tartu ülikooli emeriitprofessori Ülo Vooglaiu sõnu ühest tema loengust, kus ta ütles: „Haridus on ime, sest keegi mitte kuskil, mitte kunagi ei saa vastata küsimusele, kuidas üks inimene sai haritud inimeseks ja teine mitte, sest tegureid on nii palju.“
See tähendab, et sama vanad, samas klassis ja koolis, samast soost, samu aineid ja sama õpetaja juhendamisel õppivad õpilased arenevad lõpuks erinevalt ning haridustee lõppedes astuvad ühed justkui samades tingimustes kasvanud ja õpetatud noored ellu harituina ja teised vähemharituina.
Ühega kohtudes märkad tema intelligentsust, tema head eneseväljendusoskust, terast silmavaadet, arukat mõttelendu ja positiivselt avatud suhtumist vestluspartnerisse. Teisega kohtudes imestad labase kõnepruugi, altkulmu pilgu, virila ja kritiseeriva hoiaku ning eelarvamustest pungil rutakate hinnangute üle ümbritsevale.
Ameerikat ja Euroopat on viimastel aastakümnetel raputanud ohtrad terrorirünnakud. Väga ulatuslikud ja jõhkrad. Nii mõnelgi juhul on pärast kurjategijate väljaselgitamist saanud avalikuks nende hariduslik taust ja kasvukeskkond. Kõige jõhkramate terrorirünnakute korraldajate seas on olnud parimate maailma ülikoolide edukad vilistlased. Kevadise Inglismaal Manchesteris toimunud 22 ohvriga terrorirünnaku korraldanud enesetaputerrorist oli õppinud Salfordi ülikoolis ärijuhtimist.
Kurjus või headus ei ole sõltuvad haridusest, küll aga maailmavaatest, sealhulgas religioossest maailmapildist, kasvatuslikest ideedest, filosoofiast ja tõest, millega koos inimene üles kasvab, millega kokku puutub või mis ta täiskasvanuks saades ise otsusena vastu võtab. On asju, mille puhul kasutatakse väidet, et see on omandatud rinnapiimaga. Kuid mõnel juhul jääb kehtima ühe eesti vanasõna teravmeelne tõdemus: „Haridus matsi ei riku“.
Ehk just seetõttu Ülo Vooglaid ütlebki, et haridus on ime. Ime on midagi, mis juhtub lahus inimese enda kalkulatsioonidest ja plaanidest. Usk teeb imet. Paljud inimesed, kes on asunud järgima kristlikku usku ning elama pühakirja kohaselt, on teinud suuri pöördeid oma elus.
Olen kohanud mehi, kes on lõpetanud päeva pealt alkoholi kuritarvitamise, jätnud maha koduse vägivallatsemise, teinud kannapöörde oma muudes halbades eluviisides, nõnda et isegi vanglast vabanevad juba muutunud isiksused, sest nad on vastu võtnud usu Jeesusesse Kristusesse.
Kahjuks võivad usk, ideoloogia ja õpetuski muuta inimesed ka kurjuse kehastuseks. See on reaalsus ning sellest annavad ajaloos kõige paremini tunnistust natsismi- ja kommunismikuritööd või juba eelnimetatud terroriteod, mille jäljed ükskõik kust otsast vaadates viivad välja radikaalse islamini.
Ohtlik on ka ükskõiksus usu suhtes ning inimeste veendumuste ja juurte alavääristamine. Sellega puutume kokku Eestiski. Kardan, et usuline harimatus maksab meile kord kätte.
Ühiskond, mis ei austa erinevate inimeste erinevaid usulisi tõekspidamisi niigi palju, et neid oma tulevastele kodanikele selgitada või õpetada, jõuab paratamatult üksteise mittemõistmise ja võõrandumiseni just nendessamades maailmavaatelistes küsimustes. Et tulla toime võõraste arusaamade, tavade ja uskumustega, tuleb väärtustada omaenda juuri, kristlikku pärandit ja elu ristiinimesena. Kui me oma ei toeta, ei ole me ette valmistatud võõra vastuvõtmiseks või ka võõra vastu seismiseks olukorras, kus võõras osutub ootamatult agressiivseks.

 

 

 

Urmas Viilma,
peapiiskop