Harald Põld – tõeline luterlane

Augusti keskel ilmus kordustrükis õpetaja Harald Põllu (1874–1939) raamat «Luterlusest» (144 lehekülge). Raamatu toimetas Arne Hiob, kes on kirjutanud ka ülevaate Põllu eluloost ning lisanud mitmeid tekste Põllu teoloogiliste vaadete avamiseks. Raamat anti esmakordselt välja 1936. aastal pealkirja all «Luteriusu alustest ja tunnustest».
Harald Põld oli mitmekülgne vaimulik. Aastatel 1906–1938 – 32 aastat – teenis ta Kose kogudust, oli kaheksa aastat Ida-Harju praostkonna praost ja kolm aastat EELK konsistooriumi assessor. Teine tähtis töövaldkond oli Põllu jaoks misjon. 1919 rajas ta Eesti Misjoni Seltsi, olles selle esimees oma surmani 1939 – just enne Nõukogude armee Eestisse tulekut. Ta asutas nädalalehe Meie Kirik (ilmus 1920–1931), mis asendus hiljem ajakirjaga Meie Misjon (ilmus 1931–1939). Põld oli mõlema väljaande toimetaja ja peamine kirjutaja.
Kolmas suur töövaldkond oli Põllul Piibli tõlkimine eesti keelde. Teda peeti oma aja parimaks heebrea keele tundjaks Eestis, samuti valdas ta vabalt kreeka ja arami keelt. Neljandaks tegutses Põld teoloogilise kirikuvõitlejana erinevates usulistes küsimustes. Tähtsaim neist oli suhtumine liberaalsesse teoloogiasse, uusprotestantismi, mis oli tulnud Saksamaalt Eestisse.
Selles küsimuses toimus võitlus nii ajakirjanduses kui ka EELK kirikupäevadel Tartus aastatel 1922–1925. Liberaalsed vaimulikud soovisid kiriku põhikirja muudatust, mis annaks võimaluse tõlgendada usutunnistuse fakte senisest vabameelsemalt. See ettepanek lükati suure häälteenamusega tagasi 1925. aasta kirikupäeval.

Põllu vaade oli teoloogiliselt konservatiivne, selgelt madalkiriklik ja konfessionaalselt luterlik. Ta toetus püsivalt Piiblile ning Lutheri ja luterlike usutunnistuskirjade õpetusele, mis andsid selge vaatenurga Piibli vaimulikule tõlgendusele. Põld oli sügavalt veendunud selles, et EELK õpetajatel ja kogudustel on piisavalt sügav ja rikas vaimulik pärand – aare – luterluses, mida tema raamat lähemalt selgitab.
Meil pole vaja kalduda ei paremale (katoliku ja õigeusu kõrgkirikluse poole) ega vasakule (vabakirikute õpetuse poole). Paraku on tänapäevalgi vaimulikke ja koguduste liikmeid, kelle meelest luterluses pole piisavalt vaimulikku sisu, mistõttu minnakse oma vaimulikku identiteeti otsima kõrgkiriklusest või alliansskristlusest ning tuuakse seda ka luteri kirikusse.
Identiteediotsingud EELKs jätkusid pärast Põllu aega ja Teist maailmasõda. Nõukogude ajal tugevnes luterlaste hulgas madalkiriklik oikumeeniline, õigemini alliansskristlik üldkristlus, kus kirikute piiridel pole suuremat tähendust. Tänapäevalgi on see suundumus EELKs populaarne.
Teine arengusuund hakkas arenema 1970ndatel ja 1980ndatel, mil oikumeenilisus liikus teise suunda: Leedust tuli katoliiklik mõju, süvenesid kõrgkiriklikud ideaalid ja sellele vastavad kombed (uhked rõivad ja rituaalid, palves Maarja poole pöördumine, pühakute esiletõstmine ja vaimuliku ameti rõhutamine jne). Praegu võib EELKs selgelt märgata suundumust, et vaimulikku identiteeti otsitakse luteri kirikus mujalt kui oma pärandist.

Käesoleva artikli kirjutajal on töötegijana kogemus kolmest luteri kirikust: 25 aastat Soome luterlikus kirikus, 20 aastat Ingeri luterlikus kirikus ning peaaegu neli aastat Eestis. Olen pannud tähele, et võrreldes Soome ja Venemaa vastavate kirikutega on luterlik identiteet Eestis kõige nõrgem. See teeb mulle muret ja just seepärast näen Põllu raamatut väga ajakohasena.
Olles luterlusest ühe ja teisega vestelnud, on mulle öeldud, et EELK olukord on teistsugune: konfessionaalselt tugev luterlus on siin ajalooliselt võõras. Põllu kui misjonimehe raamat aga osutab, et tugev luterlus pole selles kirikus siiski võõras, vaid tõuseb EELK oma ajaloost ja on tõesti vajalik ka nüüdse varasemast pehmema liberaalteoloogia tugevnedes kiriku sees.
Harald Põld polnud teoreetiline teoloog. Tema õpetus lähtub absoluutsest toetumisest üksnes Piiblile Jumala sõnana. Ärgu võetagu sellest midagi ära ega lisatagu sellesse midagi! Mitte ühegi kiriku vaimulikku pärandit ei saa tõsta Piibli kõrvale, nagu seda mitmes, eriti katoliku kirikus tehakse. Samuti ei saa «sisemist sõna» – «Jumal räägib minuga otse» – rõhutada Piibli sõna kõrval, nagu seda sageli tehakse vabakirikutes.
Keskmes on inimese päästmine (Põllu ajal «õndsaks saamine») üksnes armust ja üksnes usu kaudu Jeesusesse Kristusesse. Uskliku inimese elus on tähtis praktilise usuelu toetamine. Selles aitab kaasa oskus eristada Seadust (käsku) ja evangeeliumi: s.t milline on käsutee ja milline usutee, millised on käsuteod ja millised usuteod.
Mitte et ainult päästmine on armust, vaid ka hilisem usuvõitlus ja uskliku tegevus on Jumala töö tema elus. Inimlik pingutamine lahus Jumala armust ainult väsitab ega vii eesmärgile. Põld on tõesti veendunud, et luterlik vaimulik pärand on nii rikas, et pole vajadust kalduda paremale ega vasakule, kuigi teistelt võib alati midagi õppida.

Üks parimaid luterliku vaimuliku pärandi ande Põllu raamatus on uskliku inimese vana ja uue loomuse igapäevane võitlus, mida Põld suurepäraselt kirjeldab. Esile tõuseb ka luterlik käsitlus armulauast ja ristimisest ning selle erinevus katoliku ja reformeeritud arusaamaga võrreldes. Raamatu lisast leiab sisukad nõuanded ja juhtnöörid Piibli kui Jumala sõna lugemiseks.
Just selle pärast, mida tähendab selge luterlik identiteet, on Põllu raamatut hea ja kasulik lugeda. Luterlasel ei ole tõesti vaja tunda häbi katoliiklaste või vabakiriklike inimeste kõrval. Võime heas mõttes tunda uhkust oma vaimuliku pärandi üle.
Kuigi Põllu raamat «Luterlusest» on teoloogiline, pole see mõeldud ainult vaimulike jaoks, sest annab palju ka ilmikutele. Raamatu maht ilma eluloo ja lisadeta on ainult 74 lehekülge, aga sisaldab ometi palju olulist infot. Raamat on välja antud väga sobival ajal, sest peagi möödub selle ilmumisest 80 aastat ning 2017. aastal tähistame juba reformatsiooni juubelit. Selle juubeliaasta jaoks on Põllu raamatul palju anda.
Kui juubeliaastat on plaanis tähistada oikumeenilisena, siis veel rohkem oleks luteri kirikus vaja päevakorras hoida teemat «Mida tähendab meile luterlik identiteet?», et luterlik identiteet kiriku sees tugevneda võiks.
Juha Väliaho,
Keila Miikaeli koguduse abiõpetaja