Hämmastunult jubilate ja cantate vahel

Kunagi teadsin, mida tähendab sõna evangeelium. See sai selgeks kreeka keele tunnis. Mäletan, et see teadasaamine tegi rõõmsaks. Rõõmus oli olla kirikus, mille nimes on rõõmul nii oluline koht. Hea oli saada rõõmusõnumi kuulutajaks. Kõik raskused tundusid väikesed. Sellest, et need olid raskused, sain aru alles hiljem. Külmad kirikud, pisike palk, pikad vahemaad, pidevalt remonti vajavad autod ja kirikud, ettekandeid kirjutavad nuhid.
Südames oli palju rõõmu ja sees oli lõputu tahe rõõmusõnumit jagada. Takistusi sai ületatud nii, nagu neid poleks olnudki. Koos Jumalaga suudame ju sedagi, mis tervemõistuslike maailmas võimatuks kuulutatud. Väga vahva on täna kohtuda mõne hiljuti ametisse tulnud vaimulikuga, kelles tunnen ära oma algusaastate innukuse ja rõõmu.
Eesti kirjanik Andrus Kivirähk on mees, kellele Jumal on kinkinud hämmastava ande. Ma ei mäleta, millal viimati nii palju naersin kui oma lapselastele tema lasteraamatut ette lugedes.
Loomulikult on kohati kurb, kuidas see rahvakirjanik talle Loojalt kingitud annet kiriku vastu kasutab, kuid vaadates tema viimast näidendit, leidsin vist ühe vastuse küsimusele, miks ta seda teeb. Ta paneb seal Tammsaare suhu mõtte, et ega Kristus ja kristlus halvad ole – halb on see, mida kirik ja kristlased kristlusega teevad. Kohati olen temaga nõus. Aeg-ajalt kurvastan ka oma tegude ja tegematajätmiste pärast.
Elades Kristuse ülestõusmispühale järgnevas ajas, seistes jubilate ja cantate pühapäeva vahel, olen vahel nõutu. Mõtlen, mis oli põhjuseks, et luterliku kiriku alustajad oma kiriku nimesse asetasid sõna evangeelne. See peaks ju olema loomulik, et kirik kuulutab evangeeliumi – rõõmusõnumit. Seda teevad ju teisedki kirikud ja tegid ka siis, kui sündis luterlik kirik. Ehk leidsid meie kiriku rajajad, et luterlikus kirikus tuleb seda senisest veelgi enam teha. Seega ei tohiks ka meie, pool tuhat aastat hiljem, seda unustada. Meie kiriku üks olulisimaid ülesandeid on rõõmusõnumi kuulutamine.
Mõtlesin ühel jubilate pühapäeva jumalateenistusel, kui palju leiavad kirikulised sellest rõõmu. Suurem osa lauludest olid minoorsed ja nendes enim esinenud sõna oli „surm“. Eestpalvetes tegeldi põhjalikult inimeste haigustega. Tänupalveid ei olnud. Ristitute nimed loeti kiirkorras ette, edasi tuli hulk mälestatavate nimesid. Kiirpalve ristitute eest ja siis kolm pikka salmi mälestuslauluks.
Koor lisas omalt poolt kolm kaunist, kuid kurvaviisilist laulu. Ühislauludes esines kõige rohkem sõna „surm“. Morbiidne pikk jumalateenistus. Alguses öeldi ära, et peaksime juubeldama, sest meil on ju selleks nii palju põhjust. Seejärel see unustati. Kirikupalve lühike tänupalve osa tuletas selle meelde. Kui õpetaja kordas kärkival häälel Pauluse sõnu: „Olge rõõmsad ja taas ütlen ma teile, olge rõõmsad, sest Issand on lähedal“, tegi ta seda täiesti rõõmutul ilmel.
See on vaid üks kunagine kurb mälestus, kuid vahetevahel mulle tundub, et me oleme oma evangeelses kirikus üsna rõõmutud. Tean, et see väide on liiga üldistav ja võib paljusid ärritada, aga kui ärritab, siis meil on eluõhku veel sees ja energiat ka ning kui süda saab vahel täis, siis on ta täiesti olemas ja seda saab täita ka rõõmuga.
Oleme mõnikord kurvad, kui näeme oma kirikus mõnede arvude langust ning püüame välja mõelda, mis tooks inimesi kirikusse ja paneks leeriskäijaid enne oma matust kirikusse tagasi tulema. Süüdistame maailma. Usun, et üks võluvõti on meil endil – vaimulikel ja ka teistel kirikus käivatel kristlastel. Kui korraks kirikusse tulnu kohtab seal rõõmu ja armastust, võib see teda panna tagasi tulema.
Tommy Hellsten on arvamusel, et kui me väetite lastena otsime oma ema naeratavaid silmi ja neid nähes leiame rahu, siis see naeratavate silmade otsimine on igas inimeses kuni tema elu otsani. Kust neid leida? Oleks loomulik leida neid rõõmusõnumit kuulutavast kirikust. Soojusest, armastusest ja rõõmust.

 

 

 

Jaan Tammsalu,
kolumnist