Hädas aitab ainult arm

Kas polnud see liigutav lugu? Ja üsna
igapäevane ka. On ju selles loos kõike, mida me tänapäevalgi kogeme: haigus ja
häda, lootus tervekssaamisele, pettumine, viha, ärapöördumine, järeleproovimine
ja lõpuks – paranemine ning seeläbi usaldus Jumala vastu. Pikk ja keeruline oli
Naamani tee Jumala tundmisele.

Siis tuli Naaman oma hobuste ja
vankritega ja peatus Eliisa koja ukse ees. Ja Eliisa läkitas käskjala temale
ütlema: «Mine ja pese ennast Jordanis seitse korda, siis paraneb su ihu ja sa
saad puhtaks!» Aga Naaman sai vihaseks ja läks ära ning ütles: «Vaata, ma
mõtlesin, et ta tuleb kindlasti ise välja mu juurde ja seisab siin ning hüüab
Issanda, oma Jumala nime, viipab oma käega tema asupaiga poole ja parandab
nõnda pidalitõve. Eks ole Damaskuse jõed Abana ja Parpar paremad kui kõik
Iisraeli veed? Kas ma nendes ei või ennast pesta ja puhtaks saada?» Ja ta
pöördus ning läks ära vihasena. Aga tema sulased astusid ligi ja rääkisid
temaga ning ütlesid: «Kui prohvet oleks nõudnud sinult midagi suurt, kas sa
siis oleksid jätnud tegemata? Seda enam siis nüüd, kui ta sulle ütles: «Pese
ennast, siis sa saad puhtaks!» Siis ta läks alla ja kastis ennast seitse korda
Jordanisse, jumalamehe sõna peale: tema ihu paranes väikese poisi ihu sarnaseks
ja ta sai puhtaks. Siis ta läks tagasi jumalamehe juurde, tema ja kogu ta
saatjaskond; ta tuli ja astus tema ette ning ütles: «Vaata, nüüd ma tean, et
kogu maailmas ei ole Jumalat mujal kui ainult Iisraelis. Võta siis nüüd see
tänuand oma sulase käest!»

2Kn 5:9–15

 

Kas polnud see liigutav lugu? Ja üsna
igapäevane ka. On ju selles loos kõike, mida me tänapäevalgi kogeme: haigus ja
häda, lootus tervekssaamisele, pettumine, viha, ärapöördumine, järeleproovimine
ja lõpuks – paranemine ning seeläbi usaldus Jumala vastu. Pikk ja keeruline oli
Naamani tee Jumala tundmisele.

Üsna sageli näeme, et tänapäeva inimene
tuleb Jumala juurde Naamani kombel – suure kaaskonnaga, kingitustega, kisa-käraga.
Kõik peavad nägema – mina tulen! Ja muidugi ootab tulija väärilist vastuvõttu.
Oh seda pettumust, kui midagi niisugust ei järgnegi. Siis võib kergesti
juhtuda, et esimene kirikuskäik jääb viimaseks. Sageli ollakse arvamisel, et
kui inimene kirikusse tuleb, peab ta sealt saama mingi erilise kogemuse, peab
läbi elama vapustuse – ainult siis võib ta tunda Jumala ligiolekut, ainult siis
on Jumal teda kuulda võtnud.

Ootas ju Naamangi midagi erilist – vähemalt
seda, et Eliisa ise talle vastu tuleks – nagu tema kõrgele positsioonile
kohane, viipaks käega, hüüaks Jumalat appi ja nii tema pidalitõvest terveks
raviks. Eliisa ei tee seda. Ta ei anna ennast näolegi, saadab hoopis käskjala.
Ja soovitus on enam kui imelik: mine pese ennast Jordani jões! Kuidas ometi
võib suur ja kõikvõimas Jumal mingis tähtsusetus jõekeses toimida?! Egas
prohvet ometi nalja heida?! Lisandub veel paras annus kolkapatriotismi – on ju
Damaskuse jõed hulga paremad, eks või neiski pesta!

Luterlikku kirikut on sageli süüdistatud
liigses lihtsuses – pole siin kulda ega karda, ei toimu mingit erilist show-d,
keegi ei hõlju ekstaasis ringi ega räägi arusaamatuid keeli – kus on siin see
Jumala vägi?

Müstika ja salapära on inimesi alati
köitnud. Selles arvatakse peituvat enam kui lihtsas palves, igapäevaselt
tuttavais asjus. Küsivad ju Naamani sulasedki – kui prohvet oleks nõudnud sult
midagi suurt, kas sa siis oleksid keeldunud? Kui Naamani häda oleks väiksem
olnud, kes teab, kas ta siis olekski lasknud ennast veenda? Ilmselt oli tema häda
aga nii suur, et ta otsustas lõpuks õlekõrrest haarata. Ja ennäe imet –
sündiski nõnda, nagu prohveti käskjalg oli öelnud – Naaman sai terveks!

Mõnigi inimene hakkab Jumalat uskuma ja
usaldama alles siis, kui ta kõik muud vahendid on ära proovinud, viimases hädas
Jumalalt abi palunud ja abi ka saanud. Vaata, nüüd ma tean, ütleb Naamangi. Kui
aga abi loodetud kujul tulemata jääb, mis juhtub siis?

Oleme ju enamasti kõik haigustega kimpus
olnud, ihu- ja hingehädasid palves Issanda ette kandnud. Kuidas ja millal me
seda teeme? Kas oleme niisugused, kes enne kõike muud proovivad ja ka siis
veel, kui näevad, et kõik asjata on, kui juba surm silme ees seisab, ikka veel
kahtlevad ja vaevalt-vaevalt paluvad: Issand, halasta! See on küll Jumala arm,
et ka niisugustel kordadel inimene veel Jumala armu leiab, aga kui sageli on
siis juba hilja!

Kuid paljud astuvad Issanda ette
nõudlikult: «Sa pead! Kui sa Jumal oled, siis sa pead tulema ja mind aitama!»
Igasugune niisugune nõudmine on ülekohtune Looja vastu. Jeesuse abi põhineb ju
ainult armul. Ainult arm on see, mis meid meie hädas võib aidata. Arm on see,
mis hoiab meid kiusatustes langemast, arm hoiab meid puhtana.

Paljud arvavad tänapäeval, et see arst,
Issanda lõpmatu arm, meie juures ainult erilisel viisil saab toimida, olgu siis
eriliste häälte või eriliste liigutuste kaudu. Kuid Issand kuulutab oma armu
üsna lihtsal viisil. Mine, pese ennast Jordanis, laseb ta Naamanile öelda. Ma
tahan, saa puhtaks, ütleb ta pidalitõbisele, mine, ja sulle sünnib nõnda, ütleb
ta väepealikule.

Jeesuse sõna kuulutab ka tänapäeval meile
tema armu, tema sõna ja sakrament. Kas oleme valmis neid tema käest vastu
võtma? Kas oleme lõpuks leidnud selle,
mida oleme otsinud? Või eksleme ikka veel kahtlustes, usu ja usaldamatuse
piirimail? Kas võib Issand täna öelda: Mine rahuga, sinu usk on sind aidanud?

Aamen.

Tiiu Hermat,

Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja