Gustav Peeter Piir – elu isade maal koguduse keskel

Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja Gustav Peeter Piir jõuab esimese suurema juubelini. Koos Eesti Kirikuga vaatab ta 50. sünnipäeva eel suundumustele kirikus ja väljaspool seda.
1992. aastal otsustas Kanadas üles kasvanud Gustav Piir Eestisse tulla ja jääda. Õigupoolest oli ta siin hulga kordi käinud, kohtunud siitkandi kirikurahvaga ka Kanadas ja olnud haaratud nii lauluraamatu koostamise töösse kui liturgia­uuendustesse.
«Ma sain sel hetkel siia tulla,» räägib vaimulik, «siin oli võimalik vastu võtta inimene, kel polnud peret, sest elamispinnaga oli kitsas,» arutleb ta argipäevaselt, kuid kahtlemata on olnud Piiri kutsumise põhjusteks ka tema laialdased teadmised ja kogemused praktilise teoloogia vallas.
Küllap paljud mäletavad 1990ndate esimesel poolel usuteaduse instituudis kokkusaamisi, kus Gustav Piir säravi silmi oma teadmisi jagas. «Huvi kirikumuusika ja liturgika vastu on alguse saanud juba minu bakalaureusetöö tegemise käigus,» võtab ta kokku.
Arukas eestlane keset maailmamerd
Püha Vaimu koguduse õpetaja tunneb hästi oma kogudust, ta on kursis inimeste probleemidega ja mõistab seda teadmist panna laiemasse konteksti. Võiks öelda, et tal on üldkiriklikku arusaamist ja nägemist.
Endast kõneldes teeb ta kõigepealt nagu mängeldes väikese ringkäigu emigreerunud eestlaste hingeellu. Gustav Piiri taust meenutab raskekahurväge – vanaisa Peeter Põld, Eesti Vabariigi esimese iseseisvuse aegne haridusminister, usu- ja pedagoogikateadlane, ning vanaonu Harald Wilhelm, piiblitõlkija, assessor; ja kõik nende järeltulijad, kes on tegusad ja nimekad nii kirikus, kunstielus kui teaduses.
Sealt pärineb ka Peeter Põllu tütar, Gustavi ema Helme Rutt, kes sõjapõgenikuna jõudis läbi Saksamaa ja Inglismaa Kanadasse ning sealt lõpuks Ameerika Ühendriikidesse.
Gustav Piir ongi sündinud Ühendriikides, pere kolis poisi kolmeaastaseks saades Kanadasse. Isa Helmut Evald oli Vancouveri koguduse vaimulikuks. «See oli tore ja kiire aeg, seal ehitati just kirikut, enamiku koguduseliikmeist moodustasid väikeste lastega pered, vanemad enamasti neljakümne kandis.»
Küsin, kuidas Kanada eestlased hindasid 1990ndatel noore Piiri Eestisse tulekut. «Sealne kogukond on väga kirev. On vanad eestlased, need, kelle esivanemad läksid siit 19.-20. sajandi vahetusel tsaarivõimu eest; Krimmi kaudu tulnud eestlased, kes maad tahtsid; Teise maailmasõja põgenikud; hiljem läinud.
Ja piirkonniti on erinev suhtumine. Kui minu vanaisa Gustav Piir käis 1968. aastal Võrust Vancouveris, siis Läänerannikul hiljem probleeme ei olnud, küll aga vaadati viltu Torontos,» selgitab Piir veidi tausta. Tema Eestisse asumise valik ja soov oli kindel.
Tänu oma kosmopoliitsetele kogemustele on Piir hästi kursis, mis kandi inimesed ka Püha Vaimu koguduses praegu tegutsevad. Ta on üsna veendunud, et Venemaalt tulnud eestlased, kes noortegrupi töös osalevad, on siin hästi kohanenud.
Mõtisklusi muutuvas kirikuelus
«Kui me vaatame praegust koguduse liikmete vanust, siis on näha, ja igapäevaselt ka loomulikult tunda, et vanem põlvkond, üle 75 ja nii, meie raudvara, hakkab ära kaduma. Ennesõjaaegset põlvkonda on esindama jäänud ju väga vähe inimesi,» arutleb Piir. «Kirik on muutumises, me peame proovima ja katsetama, mis siin töötab ja mis mitte.»
Püha Vaimu koguduses käib koos veel läti- ja ingliskeelne kogukond. Lisaks on viipekeelne töö Tiiu Hermati eestvõttel heal tasemel. «Muidugi on siin suur hulk rahvast, kes jõuab pühadeks kuskilt maailma teisest otsast või kaob ära kevadel, kui käes on potipõllunduse aeg, seda just jälle viimastel aastatel.
Noorte puhul on näha, et nad ei seo ennast enam kogudusega. Alles siis, kui luuakse pere, tekib kindlam vajadus kuuluvuse järele. Ja eks me peame arvestama, et tänapäeva elu ka kirikus on kui menüü, küllap aeg näitab, mis sellest saab.» Noorte- ja muusikatöö on Püha Vaimu koguduses jätkuvalt hoogne ning seob kristlastega Soome sõpruskogudustest. Majanduslikult kitsamad ajad hakkavad silma nii laulatuste vähenenud uhkuses kui hulgas eestpalveis sooviga leida tööd. «Aga tillukesi pereliikmeid on päris palju ning nendega plaanime ka koos midagi ette võtta.»
Koguduse lastetööd aitab koordineerida ja vedada Eha Kraft, kelle kohta arvab Piir, et tema tegemised on alati läbi mõeldud ja huvitavad ning kogudusetöös tuleb plussiks kahtlemata ka see, et lastetöö juhil on pedagoogi haridus.
Sõpruskoguduste teema juurde lisab vaimulik, et kui ühel aastal keskendutakse enam muusikatööle, siis teisel jälle noorte ühistegemistele. 2011. aasta on pühendatud noorte ühistööle. «Kui nad meile külla tulevad, käime laagrites, näitame ilusamaid paiku. Muidu ma linnast suurt välja ei saagi, vahel käin küll sugulaste juures Võrumaal ja sõpradega looduses.»
Oma Eestis teenimise aja jooksul on Gustav Piir palju jõudnud, olnud ka usuteaduse instituudi rektori kohusetäitja ja Tallinna praost. «Ka siis, 1990ndatel, oli otsimise aeg – kuidas korraldada misjonitööd, arendada praostkonna koostoimimist.
Kui nii 15–20 aastat tagasi oli suund sellele, et praostkond oleks keskne struktuur koguduste mõttes, siis täna on selleks jälle konsistoorium. Rahaliselt on nende ülalpidamine keerukas ja praegune süsteem, kus osamakse arvestatakse ülemöödunud aasta tulusid silmas pidades, kogudustele tappev.»
Gustav Piir on ühiskondlikult aktiivne, aastast 1988 Eesti Üliõpilaste Seltsi liige, kuulub Rotary klubisse, mille kohta lisab, et kuna seal on tarvis paljude erialade esindajaid, siis leiavad oma koha ka vaimulikud. Hiljutisi valimisi silmas pidades tõdeb Piir, et kohalikus elus on kirikuõpetajal kahtlemata oluline roll, ehkki pidevalt tuleb anda endale aru, et koguduseliikmed on eri poliitiliste tõekspidamistega.
Oma koguduse keskel kavatseb Gustav Piir pidada sünnipäeva vaikselt ja väärikalt. «Et kuidas ma ennast viiekümneselt tunnen? Ikka hästi,» muigab Piir «Kunagi ütles üks Toronto eesti mees, et ainult vanapagan põrgus on vana, ja eks ta nii ole ka.»
Sünnipäeva puhul pakub Piir kogudusele pühapäevase teenistuse järel kohvi ja kringlit. «Ja see on, muide, viimane pühapäev, kui Püha Vaimu teenistus algab kell kümme. 27. märtsist tõstame teenistuse alguse üheteistkümnele. Proovime.»   
Mari Paenurm

Gustav Peeter Piir
Sündinud 20. märtsil 1961 Cokatos USAs
Üles kasvanud Kanadas
Bakalaureus usuteaduses ja muusikaajaloos/kompositsioonis
Usuteaduse magister praktilises teoloogias
Ordineeritud 17.04.1988
Ühiskondlik tegevus
EÜSi, Rotary klubi liige
MTÜ Jumalalaegas juhatuse liige
Akadeemilise Teoloogia Seltsi liige
Societas Liturgica liige
Eesti Hümnoloogia Seltsi liige
Mitme kirikliku ja kiriku ning riigi koostööd puudutava komisjoni liige
Hobid
Kirikumuusika, mälestused, matkamine
Õed Elsbet ja Miina ning vend Paul elavad Kanadas