Fotodel varemetes kirikud
/ Autor: Sirje Semm / Rubriik: Uudised / Number: 23. märts 2011 Nr 14/15 /
Muinsuskaitseameti hinnangul on Eestis 336 jumalakoda, mis kuuluvad luterlastele, ortodoksidele ja vanausulistele, varemetes neist üle kolmekümne. Kui lisada juurde teiste konfessioonide pühakojad, ulatub nende arv üle 400.
Koolmeistriharidusega harrastusfotograafi Villu Männiku eriliseks hobiks on olnud kirikute pildistamine, sealhulgas ka kaduvikku hääbuvate pühakodade ülesotsimine ja jäädvustamine. Tema sõnul on valdav osa varemetes pühakodadest kokku kukkumas või juba kukkunud, olles kui mälestusmärgid inimeste püüdlustest Looja poole.
Villu Männik elab ja töötab Tallinnas. Hariduselt füüsika-tööõpetuse õpetaja, on tal varajasest noorusest peale suur huvi fotograafia vastu. Koolis on ta töötanud paarkümmend aastat, viimased kuus aastat keskkooli direktorina. Praegu on tema töökohaks sihtasutus Innove, kus ta tegeleb Euroopa Liidu struktuuritoetuste vahendamisega kutsekoolidele, hariduslike erivajadustega laste koolidele ja noortekeskustele. Villu Männikuga saab ühendust aadressil villu@sakraalfoto.eu või tel 5331 3281.
Kuidas sai alguse Teie huvi pildistada vanu ja varemeis kirikuid?
Mul ei ole olnud spetsiaalset huvi pildistada varemetes kirikuid. Süstematiseerides viimastel aastatel pildistatud fotokogu kirikutest, otsustasin alustada varemetest. Huvi religiooni ja ajaloo vastu on mul olnud kogu aeg.
Millised on olnud huvitavamad peidetud leiud?
Eks iga kirik, kuhu ma varem sattunud pole, on minu jaoks leid. Eriti nüüd, kus peaks olema kõik juba pildistatud. Mõni kirik on kaardile kantud valesti ning nende leidmine on olnud vaevaline. Näiteks Puutli kirik. Sinna juurde teed ei viigi. Inimesed näitavad käega metsa peale ja ütlevad, et kui te selles suunas 800 m lähete, siis peaksite kohale jõudma.
Mõnda endist kirikut pole üldse kaardil. Näiteks Krüüdneri kirikut Põlvamaal. Netist on võimalik leida küla nimi ning siis sõidadki mööda küla, vaatad, küsid. Sageli inimesed ei teagi.
Kust saate informatsiooni varemete paiknemisest ja kust infot pühakodade arhitektuurilise ajaloo kohta?
Infot olen saanud konfessioonide kodulehekülgedelt. Teiseks allikaks on Google’i otsing. Paiknemise osas on abiks Regio atlas. Info kogumine varemetes kirikute kohta on äärmiselt raske – eesti keeles seda infot lihtsalt pole. Võib-olla peaks õppima selgeks vanavene keele ning istuma arhiivides ja otsima. Paraku pole see võimalik, sest lisaks sellele toredale hobile on mul ka igapäevane töö ja perekond.
Pildistamine ja rändamine on küllalt kallis lõbu. Miks Te seda teete?
Eks siin ole mitmeid põhjusi. Kirikute pildistamine sai tegelikult alguse traditsioonist Eestimaad mööda ringi sõita ja vanu kohti külastada või uusi avastada. Tekkis huvi neile reisidele mingi teema välja mõelda ja selleks saidki pühakojad. Edasi tekkis juba hasart – iga kollektsionäär ju tahaks, et ta kogu oleks täielik, ning ei hooli eriti kulutustest.
Mida rohkem ma pildistasin, seda huvitavamaks asi minu jaoks muutus. Sain teada paljugi sellist, millest enne polnud kuulnud. Rääkimata sellest, et kirikud on lihtsalt ilus osa meie kultuurist ning neis on tunda Jumalat.
Kas fotosilm on kinni püüdnud kõik Eestimaa pühakojad?
Jah, pildistatud on praktiliselt kõik olulised Eesti pühakojad kõikidest konfessioonidest. Sealhulgas siis ka varemetes pühakojad. Pildistamata on veel vaid väljaspool Eesti piire olevad kirikud, nagu näiteks Petseri ja Peterburi Jaani kirik. Samuti on pildistamata Narva Aleksandri koguduse abikirik.
Ja eks neid avastusi võib tulla veelgi, näiteks praegu juba tean, et Rõngu lähedal on mul ühed varemed pildistamata ning ka Helme lähedal pidada veel ühed varemed olema.
Mis Teile kirikute pildistamise reisidel veel silma on hakanud?
Kahetsusega olen pidanud tõdema, et päris palju on hooldamist vajavaid kirikud. Ja ma ei mõtle siinkohal üksnes seda, et paljud pühakojad vajaksid renoveerimist.
Sirje Semm