Evangelist Johannes – Jeesuse noorim õpilane

27. detsember on apostel ja evangelist Johannese päev

Eestlastel oli komme kolmandal jõulupühal jõulu ära saates rakendada hobune saani ette ja aisakellade tilinal kirikusse sõita. Kolmas jõulupüha oli evangelist Johannese päev ehk talvine jaanipäev.

Et palju olulisemaks peeti Ristija Johannesele pühendatud suvist jaanipäeva ning johannesepäeva kombestik oli eelkõige seotud jõuludega, siis rahvatraditsioonis seda päeva ei mainita. Samas poolitavad mõlemad jaanipäevad aastat pööripäevade lähedal. Evangelist Johannese mälestuspäevana tähistatakse veel 6. maid ning idakirikus 26. septembrit.
Kristlikus maailmas levinud nimi Johannes on tuletatud heebrea Yohānānist – «Yah (Jehoova) näitas armu». Selle kreekakeelsest algkujust Ioannes või Ioannis tuletati omakorda Johannes, John, Ian, Jean, Jan, Ivan, Hans, Giovanni, Juan jpt nimekujud. Neist omakorda pärinevad eesti eesnimed Juhan, Jaan ja Ants.
Eluloolisi pärimusi rohkesti
Evangelist Johannes, kristliku pärimuse järgi Jeesuse noorim õpilane, suri ainsana loomulikku surma Efesoses aastal 100 kõrges vanuses. Surma eel olevat ta kaevanud endale ristikujulise haua. Enne jüngriks saamist oli ta oma isa Sebedeuse ja venna Jaakobusega Geneetsareti järvel kaluriks.
Jüngrina olevat ta olnud Peetruse ämma tervenemise, Jairuse tütre surnuist äratamise, Jeesuse muutmise ja Ketsemani aias osaks saanud kannatuste tunnistajaks. Koos Peetrusega saadeti ta tegema ettevalmistusi viimaseks õhtusöömaajaks. Ta oli ainus jünger, kes viibis Jeesuse ristile kinnitamise juures, ning esimene, kes haua juurde jõudis.
Mitu korda külastanud Johannes Roomat. Kristlaste tagakiusamise aegu keiser Domitianuse ajal olevat ta visatud keeva õliga täidetud katlasse, kust aga pääsenud ime läbi vigastamatult. Seejärel saadetud Johannes Patmose saarele, kus ta olevat kirjutanud oma Ilmutusraamatu. Domitianuse surma järel siirdus Johannes Efesosse.
Legendid imetegudest
«Kuldses legendis» kirjeldatakse, kuidas ta oma teel kohtas Drusiana-nimelise naise matuseprotsessiooni. Drusiana elanud Johannese eeskujul ja olevat enne surma soovinud teda näha, kuid paraku jäi hiljaks. Johannes peatas protsessiooni ja hüüdis kõval häälel: «Drusiana, ärka üles ja mine koju ning valmista mulle eine!» Drusiana tõusiski surnuist üles, läks koju ning võttis teda seal vastu.
Efesoses purustanud kaks kohaliku filosoofi-askeedi õpilast kalliskive pulbriks, et sellega esitada oma maiste asjade ettenägemise võimet. Johannes noomis neid, et nad ei müünud kalliskive maha ega jaganud raha vaestele. Kui Johannes oli pulbri uuesti kivideks muutnud, said neist õpilastest kristlased. Siis aga hakkasid nad seda kahetsema. Johannes võttis ära kalliskivid ja kepid ning muutis need kullaks. Efesoses olevat Artemise preester sundinud Johannest jooma mürgijooki. Ta tegigi seda, kuid tänu oma usule jäi ellu.
Kumb Johannestest kirjutas tegelikult evangeeliumi?
Johannese evangeeliumi autorsuse omistamine tugineb fraasile lõppsõnas: «Tema on see jünger, kes tunnistab neist asjust ja on selle kirjutanud; ja me teame, et tema tunnistus on õige» (Jh 21:24). Esmakordselt viitas fraasile Ireneus 180. aasta paiku. Ta toetus faktile, et Smürna piiskop Polykarpos oli noore mehena lävinud Johannese ning teiste Jeesust isiklikult tundnud meestega.
Samas on kaheldav, kas mainitud Johannes oli sama Jeesuse jünger. Johannese evangeeliumi autorsus seati kahtluse alla 19. sajandil, kuid lõplikku vastust ei ole leitud ja asi on jäänudki hüpoteetiliseks.
Johannese evangeeliumi autorile omistatud Ilmutusraamatu ehk Apokalüpsise stiil erineb esimesest. Ilmutusraamatus domineerib arv 7. Peatükkides 2–3 on esitatud seitse ringkirja seitsmele Väike-Aasia kogudusele. Peatükkides 4–8:1 on kirjeldatud seitse pitserinägemust. Neile järgneb seitse pasunanägemust ning sellele omakorda nägemused naisest, lohest, kahest metsalisest, Tallest, lunastusest, Kristuse võidust ning kohtu kuulutamisest. Peatükkides 15–16 kirjeldatakse seitset Jumala viha kasvamise nägemust. Raamatu lõpetavad nägemused Jumala viha teostamisest ja Kristuse tulemisest.
Ilmutusraamatu esimeses pitserinägemuses taevast pärinevad hiljem evangelistidele omistatud ikonograafilised embleemid: tiivuline lõvi, tiivuline härg, tiivuline inimene ja kotkas (Ilm 4:7,8). Nendest valiti evangelist Johannese ikonograafiliseks embleemiks kotkas. See viitab konkreetselt Ilmutusraamatu esimeses pasunanägemuses taeva all lendavale kotkale, kes hüüdis: «Vae, vae!» – «Häda, häda!» (Ilm 8:13).
Kristlikus allegoorias kehastab kotkas väärikust ja nägemist. Johannese kotkast kujutati pea ümber oleva aupaistega ehk nimbusega, kotka pea on sageli pööratud selja taha. Et Saksa – Püha Rooma keisri embleemiks oli antiikrooma keisrikotka traditsiooni alusel kotkas, siis hakati Johannest austama keisri kaitsepühakuna. Hiljemalt 15. sajandist kujutati nimbusega Saksa-Rooma keisrikotkast kahepäisena.
Küünte vahel hoidis kotkas evangelist Johannesele viitavat kirjapoognat või raamatut pealiskirjaga: «Passus sub Pontio Pilato» – «Löödud risti Pontius Pilatuse ajal», «Lignum vitae afferes fructus» – «Vilja kandev Elu Puu» või Johannese evangeeliumi algusega: «In principio erat Verbum» – «Alguses oli Sõna». Viimast motot asendati ka tähtlühendiga I.P.E.V. Eestis on see lühend esindatud Kuressaare linnavapil.
Karikas, palmioks ja katel
Evangelist Johannese atribuutideks on veel maoga karikas, palmioks ja katel. Maoga karikat seostatakse mõnes allikas tema mürgitamisega, kuid tegelikult olevat Johannes selle koos palmioksa ja katlaga saanud Jeesuse emalt, neitsi Maarjalt.* Kristlikus kunstis kujutatakse neid Johannese käes, kui ta on pildil koos neitsi Maarjaga.
Johannest ennast kujutatakse kahel vastandlikul viisil. Noore apostlina toetab ta oma pead Jeesuse õlale ja kehastab Kristuse kõige enam armastatud õpilast. Habemeta ja pikkade juustega noor Johannes sarnaneb piltidel sageli naisega ja mõnikord arvataksegi, et kujutatu on Maar­ja Magdaleena. Evangelistina on Johannes vana ja halli habemega mees, kes hoiab käes raamatut või kirjapoognat ülalmainitud pealiskirjade või tähtlühendiga.
Keskajal oli evangelist Johannes Saare-Lääne piiskopi kaitsepühak ja temale pühendatud piiskopikirikud asusid Vana-Pärnus, Lihulas, Haapsalus ja Kuressaares. Piiskopi stiftivapil kujutati nimbuse ja kirjarulliga Johannese kotkast. Siit jõudis see ka Vana-Pärnu, Haapsalu ja Kuressaare linnapitsatile. Tänapäeval jätkab seda traditsiooni Läänemaa vapp. Johannese kotka pea ehib veel Kolga-Jaani vallavappi.
1525. aastal ähvardasid Saaremaa piiskopivasallid astuda luteri usku, kui piiskop Johannes IV Kievel ei anna nendele õigust kinnitada ametisse kirikuõpetajaid. Piiskop andis järele ja selle tähistamiseks annetas Martin Lutheri kaitsjana tuntuks saanud Saksi kuurvürst hertsog Friedrich III Tark temale Saaremaa vapiks deviisi: «Der Wort Gottes bleibt ewig» – «Jumala sõna jääb igaveseks». Selle tähtlühendist D.W.G.B.E. kujunes Saaremaa rüütelkonna vapitunnus.

* Karikas ja madu on ka tuntud kui ravitseja sümbolid. Seos ravimisega tuleneb mao võimest ajada nahka, mis teeb temast uuenemise ja taassünni võrdkuju.

Tiit Saare,
ajaloolane

Evangelist Johannesele pühitsetud EELK kirikud:
Haapsalu Püha Johannese, Kolga-Jaani Johannese, Kullamaa Püha Johannese, Suure-Jaani Johannese, Taagepera Jaani, Tallinna Jaani ja Viljandi Jaani kirik.

Evangelist Johannese atribuutika:
Kotkas; karikas, millest mõnikord väljub madu; õlivaat; raamat või pärgamendirull.