Eva Jänese inimlikud mängud

Tallinnas Vabaduse galeriis oli vaadata Eva Jänese maalinäitus «Homo Ludus» (‘mängiv inimene’).
Eva Jänes (1942) on eesti tuntumaid kristlikke kunstnikke ja kauaaegne kristliku kunstielu arendaja. Ta kujunes monumentaalmaalijaks peamiselt sgrafiitotehnikat ja freskomaali viljeldes juba 1970ndail. Samal ajal alustas ta ka vitraaži viljelemist. Sellest perioodist võiks nimetada sgrafiitosid Põdrangu kultuurimajas (1976), freskosid Kalevi šokolaadivabrikus (1977), Tallinna perekonnaseisuametis (1982), Narva perekonnaseisuametis (1989).
Hilisematel aastatel järgnesid monumentaalmaalingud, mosaiigid ja vitraažid sakraalhoonetes, näiteks Muhu Katariina kirikus, Järvakandi kiriku kabelis, Tartu Pauluse kirikus, Vormsi, Rapla ja Tallinna Jaani kirikus. Eriti suurt vastukaja on pälvinud tema kujundatud EELK konsistooriumi kabel freskomaalingutega aastast 1994.
Jänese loomingus on alati hästi tunnetatud sakraalse ruumi aegaületavat olemust. Võib öelda, et ta on loonud teoseid, mis aastakümnetega ei vanane, vaid võtavad midagi olulist kaasa ajast, mil nad on sündinud, ja lasevad järgnevatel põlvedel aimata, kuidas kunstnik sel ajal mõtles, kuidas ta tunnetas sakraalset atmosfääri enda ümber, milline oli tema suhe religiooniga.
Monumentaallooming, nii seinamaalingud kui paljudest väiksematest elementidest kokku pandud vitraažid, nõuavad kunstnikult rohkesti aega, suurt vaimujõudu ja ka suurt füüsilist pingutust. Naiskunstnikest monumentaliste pole seepärast eriti palju ja nad on seda enam hinnatud.
Kauaaegse viljaka monumentaalloomingu kõrval on Eva Jänes viimastel aastatel pühendunud tahvelmaalile. Mitmed näitused Tallinna Jaani kiriku kunstisaalis ja erinevates galeriides kannavad religioosset vaimsust. Kunstnik on oma loomingus lahendanud teoloogilisi probleeme ning analüüsinud inimese suhet religiooni ja Jumalaga.
Näitusel «Homo Ludus» vaatleb Eva Jänes inimest kui mängijat, jumaliku mängu järeleaimajat ja loodud olendit, kel omakorda tema enda loodud kultuurilises traditsioonis on mänguline suhe talle mõistetava maailmaga. Jumala ja inimese mäng on keerulised teoloogilised mõisted, ent kunstniku modernistliku kujundikeelega õli- ja akrüülmaalides on ometi käsitletud fragmente sellest mängust ja mõtiskletud inimliku mängu olemuse üle.
Kui oma monumentaalloomingus on Eva Jänes enamasti figuratiivne maalija, siis just väikestes formaatides maalib ta nauditavalt värskeid kaunites värvikooskõlades abstraktseid kompositsioone.
Kaasaegne religioosne kunst ei tarvitse interpreteerida konkreetseid piiblisündmusi, nagu see oli oluline läinud sajandite kirikukunstis. Konkreetsed piiblistseenid sakraalhoones olid ammustel aegadel olulised, kuna enamik usklikest ei mõistnud ise pühakirja lugeda.
Nad tulid kirikusse, et saada osa sõnast, ja võisid vaadata piiblis kirjutatut piltide ning kujudena kui kujundlikku «vaeste piiblit». Tänapäevane religioosne kunst on suunatud inimesele, kes loeb ja interpreteerib kirjasõna ning ootab kunstnikult eelkõige emotsionaalset ja intellekti toitvat elamust.
Liivakasti- ja paberimängud Eva Jänese maalidel sisaldavad sümbolkujunditena kaduvat ja habrast. Nagu kujundid liival, hävib ka paber kergelt ja kaotab oma senise kuju. Sarnaselt tema varasema monumentaalloomingu sümbolkujunditega on ka tahvelmaalidel kujutatu kaasaegselt mõistetav ja pealetükkimatu, ent vaatajale vägagi arusaadav.
Eva Jänese loomingut ilmestab läbi aastakümnete äratuntav maaliline professionaalsus, tagasihoidlik, ent nauditavalt varjundirohke koloriit. Tema kunstis sisalduv sõnum on kantud kristlikust maailmavaatest ja elavatest arutlustest talle oluliste teoloogiliste küsimuste üle.
Juta Kivimäe,
kunstiteadlane