Et valitseda kaost

Tuntud terrorismi ja islami fundamentalismi uurija Scott Atran kirjutas pärast Pariisi terrorirünnakuid, et ISISe põhistrateegiaks on otsida, luua ja juhtida kaost. Samas on ISISe eesmärgiks täita tühimikku kõikjal, kus valitseb «kaos» või «metsikus» nagu mitmel pool Kesk-Aasias või Aafrikas. Ja kui «uskmatute» maal pole veel piisavat kaost, püütakse seda meilegi importida.
Kaose vägivaldne tekitamine selleks, et luua uus ja parem maailmakord või kiirendada messia tulekut, pole ajaloos midagi ennekuulmatut. Ometi on kristlikule usule tuginev tsivilisatsioon enamasti toetanud korda ja harmooniat ning püüdnud vähendada inimkannatusi ühiskonnas. Seepärast ei kõla sugugi õõnsalt, kui mitmed poliitikud ja ühiskonnategelased kuulutasid Pariisi terrorirünnakud rünnakuks meie Euroopa põhiväärtuste vastu. Ja kuigi me pole oma kirikus ega ühiskonnas saavutanud ühtset arusaama euroopalike põhiväärtuste olemuses, siis ometi ei ole ISISe vägivallateod leidnud heakskiitu ega mõistmist ei meie avalikus ega anonüümses inforuumis.
On tõsiasi, et rahu ja korda ühiskonnas suudavad luua ja hoida eelkõige inimesed, kes rahu ja harmooniat ka oma hinges kannavad. Nii osutab üha ettearvamatumaks muutuv maailm meie ümber ning üha ägenev ja äärmustesse kalduv vastasseis inimeste vahel nii meie oma ühiskonnas kui ka maailmas laiemalt süvenevale kaosele meie vaimumaailmas. Eks omal moel peegeldab seda ka hiljuti Eesti Kirikute Nõukogu konverentsil «Maarjamaa – ajaloo teadmusega eilsest homsesse» esitatud järjekordne uuring «Elust, usust ja usuelust».
Tutvudes uuringu esialgsete tulemustega, ei valmistanud need tegelikult väga suuri üllatusi. Oskuslikult seatud küsimustest jäid silma ja mõtteid ergutama kaks. Tuleb välja, et suhteliselt suur hulk inimesi meie ümber kaldub uskuma, et taimedelgi on hing. See teadmine jääb ilmselt veel mõneks ajaks pähe kummitama, sest samavõrd kui sümpaatne selline mõttekäik võib tundudagi, on selle uskumuse tagamaad ja võimalikud väljundid minu jaoks veel ebaselged. Kas me hiiepuude kõrval saame tulevikus sarnases võtmes rääkida ka teistest taimedest, on hetkel raske ennustada.
Ennustamise fenomeni enda puhul torkas silma sellesse uskumise ülisuur protsent ning üksmeelne populaarsus kogu meie rahva hulgas. 81% eestlastest ning 82% mitte-eestlastest pigem usuvad, et mõnel inimesel on võime tulevasi sündmusi ette näha. Kui karmil idarindel, kus sõdurite ühishauda maeti mehi kuulipritsi täriseva leinamarsi saatel, lauldi, et mustlane ennustaks neile kaugest kodust ja kallimast ning võimalike õnnelike hetkede kestvusest, siis on see inimlikult mõistetav. Kindlasti tasub aga analüüsida, mis on Baba Vanga, Nostradamuse ja astroloogide ülisuure populaarsuse taga tänapäeval.
Ennustamine ise on iidne nähtus. Igal endast lugupidaval suurel valitsejal on olnud oma ennustajad. Ka Piiblist võime lugeda nii ennustajate sarjamisest kui prohvetite ennustuste täitumisest. Soov teada saada tulevikku on inimlik. Ikka loeme ju ajalehest, millist talve on tänavu oodata. Ilma ennustamine loodusmärkide järgi ja õnnevalamine vana-aastaõhtul ongi tegelikult toredad rahvatraditsioone säilitavad kombed, ent kui me ennustamise ja ennustajad seame oma ilmavaadet kujundava usu aluseks, siis viitab see pigem ebakindlusele ja kaosele meie vaimuilmas. Kirjutas ju Paulus korintlastele, et poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik.
Sestap pole hea, kui toetume oma usus iseendi ja oma rahva tuleviku ehitamisel üksnes poolikule tunnetusele ja ennustusele. Meie vaimukindlus suudab püsima jääda kaost külvava terrorismiohu tingimustes vaid siis, kui otsime seda täielikku, kes aitab meil viimaks meie poolikusest üle saada, ning kui me oma usus, lootuses ja armastuses jääme ustavaks sellele, kes suudab valitseda kaost. ISIS võib saavutada küll mõningast edu kaose loomises, kuid kaose juhtimine tuleb meil üle võtta. Ennustamislembese rahva liikmena söandan julgelt ennustada algavaks uueks kirikuaastaks, et kui Jumal tahab, siis ootavad meid ka tuleval aastal ees õnnistatud jõulud, rõõmsad ülestõusmispühad ning hingerahu pakkuv igavikupühapäev, milles sirutume jätkuvalt täielikkuse poole, et paremini mõista ning armastada kõike poolikut enda ümber ja enda sees.

 

 

 

 
 
Taavi Laanepere,
kaitseväe peakaplan