Et unustuselind ei ohustaks

Lapselapsele meeldib vaadata multikat, kus heade laste kõrval on oma osa ühel kurjal tegelasel koos suurte mustade lindudega. Need mustad linnud korjavad kokku unustatud asju, aga unustamine ähvardab ka loo peategelast. Lugu lõpeb muidugi hästi, aga kogu aeg sünnib maailmas midagi uut. Nii hakkab kõik varasem tunduma kui ennemuistne lugu. Terve inimea pikkune aeg, 80 aastat, on möödunud juuniküüditamisest. Need, kes täisealisena rahvavaenlaseks tembeldatuna oma kodust kaugele viidi, on juba aastaid tagasi kutsutud jumalariiki. Palju neidki, kelle saatuseks sai sündida kodumaast kaugel. 

Mind õpetati koolis pidama kodumaaks üht kuuendikku maailmast ja küüditamine ei olnud sündmus, millest ajalooprogrammis kõnelda. Mis sellest, et juuniküüditamise ajal 1941 viidi kodudest ära kümme tuhat inimest. Ja kokku küüditati kolm korda rohkem inimesi. Üheks eesmärgiks oli kustutada rahva mälu. Eks need mustad linnud olid valvsad ja varitsesid, ent tehtu ei ununenud. Meiegi ülesanne on hoida seda mälestust elus, mäletada neid, kes tagasi ei tulnud, et unustuselind ei leiaks meie juurest endale saaki. 

Kaheksa aastat tagasi hakkas Eesti Mälu Instituut koguma Nõukogude või Saksa okupatsiooni ajal Eestis elanud, nende kahe võimu tõttu Eestisse sattunud või siit põgenenud inimeste mälestusi. Valminud videoklippe saab kodulehel vaadata ja nende üle mõelda, sest inimeste saatused on olnud tõesti keerulised. See, mis võib tunduda talumatu, võib hoopiski osutuda õnneks. Filmilõigus „Manna“ räägib üks vana juudi naine küüditamisest ja tõdeb, et tänu sellele pääses nende pere koonduslaagrist. Nii et uurigem, mõelgem ja mäletagem.

Rita Puidet