Et sõnakuulutaja saaks rakendada oma talenti

Tänases juhtkirjas mõtlen Esra Rahula ja tema koostatud tekstikäsitluste peale. Vaimulike konverents palus konsistooriumilt abi lektsionaariumis leiduvate perikoopide alusel jutluste tarvis abimaterjalide koostamiseks. Enne kui uue abimaterjalide seeria juurde tulla, tuli tagasi minna ja vaadata, missugust materjali ja millises ulatuses on olemas. Keset seda tööd tuli teade Esra Rahula lahkumisest meie seast. Enam ei ole võimalik kogenud ametikaaslase käest küsida üht-teist abimaterjalide koostamise käigust ega kuulata soovitusi uute materjalide kokkupanemiseks.
Lugedes tervet seeriat kuut perikoobirida käsitlevat materjali nüüd mitte enam üksikpühapäevade ega pühade kaupa, vaid tervikuna vihikust vihikuni ja võrreldes neid 2010. aastal välja antud «Lugemiste raamatus» leiduvate perikoobiridadega, tõdesin, kui aukartustäratav on ühe vaimuliku lugemisvara olnud – millised allikad ja sinna lisatud elukogemused ning vaimset elu puudutavad teeviidad! Kõik sai selleks tehtud, et abistada Jumala sõna kuulutajaid jutluste koostamisel.
Olen jutluste ja kõnede raamatuid või kogumikke suure huviga sirvinud ja lugenud. Olgu siinkohal nimetatud mõned autorid: Pello, Plank, Raudsepp, Kiviranna, Paul ja Kiivit. Need on valmis teosed ehk kogumikud, mida saab lugeda meditatiivses vaimus usulist inspiratsiooni otsides. On neid vaimulikke, kelle jutlust on kuulatud suure vaimustusega, kuid see on jäänud ühekordseks – see, mida ühel pühal või pühapäeval ette kanti ja kuulda võeti, enam kordamisele ei tule.
Londoni piiskopi Richard Chartres’i kaht kasuaalkõnet – Williami ja Catherine’i, Cambridge’i hertsogi ja hertsoginna laulatusel ja Margaret Thatcheri matusel – olen lugenud ja kuulanud salvestuste abil uuesti. See, kuidas elukogemused, kirjandusest leitud näited ja Jumala sõna ühes kõnes läbi põimuvad, tuues elu ja teoloogia ehk loo Jumalast lähemale, on inspireeriv, nii et tahaks küsida, mis tuleb järgmisena.
Esra Rahula kirjapandu on omanäoline, sest annab jutluse ettevalmistuse tarvis eesti keeles valiku mõtteid, juhtnööre ning soovitusi. See on nagu kokaraamat, milles on kirjeldatud vajaminevaid toiduaineid, vürtse, nende mahtusid ja juhised, kuidas nendest valmistada sobiv ja maitsev roog. Iga kokk oma käekirjaga, oskuste, kogemuste ja maitsega on teose autor. Alati ei pruugi see, mis on läbi mõeldud ja kirja pandud, ühtida sellega, mis on ette kantud. Vahel läheb roog aia taha ja vahel õnnestub.
Esra Rahula «Tekstikäsitlused jutluste koostamiseks» esimene vihik tuli välja 1. advendiks 1993. Autor kirjutab eessõnas: «Käesolevad tekstikäsitlused on mõeldud emakeelse abimaterjalina jutluse koostamisel kirikus töötavatele sõnakuulutajatele, kellel puudub teoloogiline haridus ja pole ka võimalik kasutada asjakohast võõrkeelset kirjandust. Mõningast kasu võib olla neist kirjutistest ka teoloogidel. Jutluste valmiskirjutamisest olen loobunud, et iga sõnakuulutaja saaks rakendada temale omast talenti. Ka dispositsioone palun võtta ühe võimalusena paljudest. Küll aga soovitan kantslis loobuda oma mõtete esitamisest ja kuulutada Jumala Sõna.»
Viimane vihik, nr XL tuli välja 1999. a kirikuaasta lõpu tekste käsitledes. Selles numbris kirjutab Esra Rahula: «XL. Tekstikäsitluse vihik on selles seerias viimane. Minu nime all niisuguseid vihikuid enam ei ilmu. Mis on alanud, peab kord ka lõppema. Praegu on lõpetamiseks sobiv aeg: kõik kuus EELK-s kasutatavat perikoopide rida on minu tekstikäsitlustega kaetud. Tegin seda tööd rõõmuga. Olen südamest tänulik eeskätt Jumalale, aga ka EELK Õpetajate Konverentsile, et võisin veel pärast pensionile jäämist aidata sel kombel kaasa Jumala sõna kuulutamisele meie kirikus. Tänan kõiki, kes mind julgustasid, ja teisi, kes kritiseerisid – muidugi kui kriitika ulatus minuni. Lugejatega hüvasti jättes soovin kõigile rohket Jumala õnnistust!»
Tänu Jumalale Esra Rahula elu ja töö eest, mis tekstikäsitluste kaudu elab edasi järgmistes põlvkondades.

 

 

 
 

Gustav Piir,
assessor