Et sa teeksid, mis on õige

Mi 6:6–8
Tuleme pühapäeval Jumala aujärje ette oma igapäevaste askelduste ja rähklemiste ning ka puhkuste ja meelelahutuste saginast. Koguneme variseride ja tölneritena, patuste ja õigeksmõistetutena. Tuleme, sest oleme jumalarahva killuke, Kristuse kogudus. Nõnda on see olnud meie eelkäijatega läbi aastatuhandete. Taas on võetud ette teekond pühakotta, et oma ellu õnnistust paluda ja kinnitust saada, et meil oleks rahu Jumalaga.
Nelipühiks Jeruusalemma templisse tulnud kogudusele kuulutas Peetrus risti löödud, surnud, maha maetud ja üles tõusnud Jeesusest Kristusest: «Kogu Iisraeli sugu teadku nüüd kindlasti, et Jumal on tema teinud Issandaks ja Messiaks, sellesama Jeesuse, kelle teie risti lõite!» Selles kuulutuses kumab süüdistus juuresolijate vastu. Kummatigi ei püüdnud keegi rahva hulgast teda mingil moel maha kiskuda ega kuuldut tühiseks teha vaidlemisega. Kõik juuresviibijad teadsid, mis oli toimunud. Jeesus oli ülekohtuste inimeste kätega risti naelutatud ja alatult tapetud. Selle pisukese rahva suurmehe olid rahva juhid andnud okupatsioonivõimude kätte piinamiseks ja hukkamiseks. Poliitilist farssi etendades mõrvati ilmsüüta inimene.
Ja nüüd seisis nende ees mees, kes kuulutas seda kartmatult ja kindlalt. Ta ütles kõlavalt välja selle, mida kuulajad niikuinii tundsid oma hinges ja teadsid vaimus: riik, tempel ja rahvas on korrumpeerunud ja neil endil, Jumala rahval, ei ole seepärast midagi muud loota kui vaid Jumala karistust.
Apostlite tegude raamatus on kirjeldus, kuis Vaim puudutas läbi evangeeliumi Jeruusalemma templisse kokkutulnud rahvast surnud ja ülestõusnud Kristusest: «Seda kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: «Mida me peame tegema, mehed-vennad?»» (Ap 2:37)
See sarnaneb prohvet Miika tõstatatud küsimusega: «Millega võiksin tulla Issanda ette, kummardama kõrge Jumala ette?» (Mi 6:6) Tollane kogudus Siionil, ligi seitse ja pool sajandit enne Kristuse sündi, võis kogeda rikutust ja usust taganemist samal viisil kui need, kellele lõikas südamesse Peetruse jutlus ristilöödud ja ülestõusnud Kristusest. Miika kuulutas Jumala kohut sõnakuulmatule rahvale. Ta sõnum oli selge ja mõistetav: «Häda neile, kes kavatsevad nurjatust ja hauvad oma voodites kurje mõtteid, et neid hommiku koites täide saata, sest nende käes on võim. Nad ihaldavad põlde ja haaravad need endile, kodasid, ja võtavad need ära; nad rõhuvad meest ja ta koda, igaühte ja ta pärisosa.» (Mi 2:1jj)
Saamahimus olid paljud eemaldunud Jumalast. Küllap mõnigi püüdis oma jõukusest pisut ohvriks tuues omaenese hinge ja avalikku arvamust rahustada, aga prohvet kirjutab, et ülekohut ei saa kinni maksta Jumala ees küllusliku laristamisega ega oma lastelt elu ja tuleviku röövimisega. Seda enam, et üleastumised ületavad võimekuse samal määral süü hüvitada. Miika esitab küsimused, millele tema kuulajatel ja lugejatel on oma südametes vastus olemas: «Kas pean tulema ta ette põletusohvritega, aastaste mullikatega? Ons Issanda meele järgi tuhanded jäärad, kümned tuhanded õlijõed? Kas pean andma oma esmasündinu üleastumise eest, ihuvilja oma hinge patu eest?» (Mi 6:6–7)
Küsimuseks oli ja jääb, kuidas saaks heastada tehtud ülekohtu, et taastada Jumalaga õnnistusrikas vahekord. Mida peaksime tegema, et meie mõtete, sõnade, tegude ja tegematajätmiste kurjus ei pöörduks meie vastu? Miika kirjutab väga lihtsa vastuse: «Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?» (Mi 6: 8)
Omaenese õigus on kindlasti petlik, sest igaüks soovib siis mingil moel selle ülemaks seada teiste kõrval, iseäranis kui sellest paistab tulu kasvavat. See, kes teeb, mis õige Jumala ees, on õiglane. Headust armastada tundub ju lihtne, aga raskus seisneb selles, et halba armastada on sama hõlbus. Heategu võib sageli olla raskem teha kui seda, mis on paha. Headuse armastamine eeldab alandlikkust Jumala ees, sest üksnes tema on hea. Kui keegi armastab headust, siis on ta hea, ja kellele on antud käia koos oma Jumalaga, on vaga.
Kas meil on rahu Jumalaga? Meil on rahu, kui oleme osaduses temaga ja isekeskis. Jumala rõõmusõnum saab ju avalikuks Kristuses Jeesuses, kes on jätnud meile armastuse uue käsu nõnda, et me ei saa end vabandada, kui ükskõikselt või, veel hirmsam, parastavalt möödume sellest, kes on vaevatud ja koormatud. Ei ole võimalik vabandada, sest ligimese õnnetus on ka meie õnnetus, ja ei taha seda teha, sest nõnda võime eneste silmis tühiseks teha Jumala armastuse meie vastu. Aamen.

 

 

 

 

Allan Praats,
Viljandi Pauluse koguduse õpetaja