Et pilt ajastust oleks usutav

„Mida laiem on skaala erinevate samal ajal elanud inimeste elulugudest, seda usutavama pildi ajastust kokku saame,“ selgitab Rutt Hinrikus (snd 1946), keda Eesti laiem üldsus tunneb ja tunnustab eelkõige elulugude koguja ja uurijana.

Igati ootuspärane on saada Rutt Hinrikusega kokku Tartus Vanemuise tänaval asuvas kirjandusmuuseumis. Majas, kus ta alates 1972. aastast on kutsetööle aastakümneid pühendunud. 

Pastori tütrena ning kuulsa teoloogi ja riigimehe lapselapsena (vanaisa Peeter Põld, isa Agu Põld) võiks Rutt Hinrikus (sündinud Põld) pakkuda vestluseks erinevaid rakursse. Selle jutuajamise tarbeks saab valitud aga teema, mille järgi kirjandusteadlast eelkõige tuntakse, mille eest ta autasusid on saanud. 

Viimati pälvis Rutt Hinrikus riikliku kultuuripreemia elutöö eest. Tema elutööna nähakse tulemuslikku tegevust eesti elulugude talletajana. Tunnustuse esildises nimetati, et Rutt Hinrikus, kes on arhiivi kogunud umbes 4000 elulugu, on andnud eestlastele tagasi mineviku, ajaloo ja mälestused.

Kohtuma minnes sõnastan lähteküsimuse: kas ja millist rolli üksikinimese lugu mängib rahva tervikloos? Samuti soovin kirjandusteadlaselt uurida, kui objektiivne saab olla autobiograaf ning millest võiks enda eluloo kirjutamisel lähtuda. 

Rutt Hinrikus palub mind oma raamatutega maast laeni täidetud kabinetti, olles kohvilauast just teele saatnud kunagised ülikooliaegsed õpingukaaslased. Ta selgitab, et on plaan anda välja raamat enda toredast kursusest. Ruti kanda oleks koostaja ja toimetaja töö. Ta tunnistab, et pole suutnud innustada kõiki teekaaslasi mälestusi kirja panema. Enda elukäigust olulise kirjapanek ongi väljakutseid esitav, on ta nõus.

Õnne tunnustuse puhul!

Rutt Hinrikus: See oli täielik üllatus. Muidugi pean kiitma kolleege kirjandusmuuseumist. Keegi peab ju esitama. Annan aru, et on raske, kui mitte võimatu teha valik paljude elutööde vahel. Puudub selline kõrgem vaatekoht või silm, mille abil valida õiglaselt.

Olete suur lugeja, alates lapsepõlvest. Kuivõrd on elulood olnud meelislektüüriks?

Usun, et olin igasuguste mälestuste huviline tõesti juba pisikesest peale. Mind huvitasid isikud, kes inspireerivad. Nüüd ilmub palju rohkem biograafilist kirjandust. 

Elulugu on lai mõiste, sinna alla kuuluvad mälestused, aga elulooks võib nimetada ka teatmeteost. Eluloolistest märkmetest võib kokku saada raamat või ka mitu raamatut.

Mis meenub lapseea lugemisvarast?

Lugesin palju ja kõike kätte sattuvat, aga meeldejääva elamuse sain Eve Curie raamatust „Minu ema Marie Curie“. Mu meelest oli kole huvitav. Võib-olla ka selle pärast, et seal oli tänapäevases mõistes seda naisvaatekohta. Nobeli laureaatide hulgas füüsika preemia saanute seas ei ole naisi just palju. See kõnetas mind küll ja innustas ning seetõttu on inspireeriva elamusena siiani meeles.

Jääb mulje, et viimane aeg on raamatulettidele toonud palju elulooraamatuid.

Viimasel ajal on lettidele jõudnud üle mõistuse palju elulugusid. Mõni aasta tagasi vaatasin raamatute nimistust ja märksõna „elulugu“ all oli vist u 200 raamatut registreeritud. Nende tase ja ka suunis on erinev. (Hinrikus viitab raamaturiiulile, kuhu ta on kogunud palju selle žanri teoseid.) Osa neist väikesemahulised, autori enda kirjastatud. Raamatu saab ju teha igaüks praktiliselt – 50- leheküljelise näiteks, trükiarvuga 200, jagada sõpradele-sugulastele. Mõni müüb, teine vaid kingib. Aga siis on sellised mälestusteraamatud, nagu näiteks Jaan Krossi „Kallid kaasteelised“, mis on isikupärased ja väga põnevad ajastu kokkuvõtted. Kõnelemata mahukusest.

Kui kõrvutada autobiograafia elulooga, mille kirjutab keegi kellestki, kumb on objektiivsem?

Üldine on arvamus, et võõras kirjutab objektiivsemalt. Autobiograaf kipub ennast n-ö liiga lähedalt nähes moondama, tihti isiksuse omadusi ilustades. See on nii, aga ei pruugi alati nii ka olla. Tänapäeval öeldakse, et kõik on konstruktsioon. Ka elulugu konstrueeritakse. See tähendab, nähakse mingi kindla vaatenurga alt. Konstrueerida võib oma eluloo, aga ka teise inimese eluloo.

Millele pöörata elulugu kirjutades tähelepanu?

Kui parim elulugu on võimalikult tõelähedane, selline, kus sündmused edastatakse ilustamata, siis on ka teisi aktsepteeritavaid võimalusi. Seetõttu tulekski kõigepealt läbi mõelda, kellele ma kirjutan ja kuidas ma tahan ennast temale näidata. Kui tahan, et ta saaks natuke ilusama pildi – ma tean enda puudusi, mida soovin pisut varjata, ilustada –, siis pean järjekindlalt oma kava järgima, muidu tekib auk tervikpilti. Jäävad lüngad ja need tekitavad lugejas küsimusi. Aga kui kirjutaja püüab jääda objektiivseks, siis ma ei tea lihtsamat ja kindlamat lahendust kui kirjutada kronoloogiliselt mälupilte mööda.

Keda võiks autoritest positiivseks näiteks tuua?

Mihkel Mutt on väga hea autobiograaf. Küllalt objektiivne, aga sealjuures teravust kaotamata. Nimelt tihti on nii, et objektiivselt kirjutavad autorid on sageli hambutud. Mutti on aga huvitav lugeda. Muidugi, ebaobjektiivsuses võib alati süüdistada, ka Mutti. Ka Mutti, aga mis siis! Ma arvan, et ta ise on ka sellel seisukohal, et – aga mis siis!

Üldiselt valitakse kajastamiseks millegi poolest silmajäävaid elulugusid. Teie olete pannud kirja ka nn tavaliste inimeste elusid. 

Jah, ma olen tahtnud tavaliste inimeste elulugusid koguda. Mulle tundus kaua aega, et just tavaliste inimeste elulood on väga olulised ning ma orienteerusin nendele. Nüüd aga ütlen, et ainult nn tavaliste inimeste elulood jätavad selle vaatekoha natuke liiga igavaks. Seega peab olema mitmesuguseid inimesi, kes oma elust kirjutavad. Mida laiem on see skaala erinevate samal ajal elanud inimeste elulugudest, seda usutavam on pilt, mille ajastust saame. Seetõttu on ülioluline, et kirja saaks eri elualade, erinevate maailmavaadetega jne inimeste elulood. Mitte üks elulugu eraldi, vaid palju elulugusid koos võiks olla pilt rahva loost, mis on nii objektiivne, kui üldse olla saab.

Liina Raudvassar