Et kirikukell kuulutaks Jumala au

Paulus kutsub kirjas efeslastele elama kutsumise vääriliselt: „… olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust. Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest, üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees.“ (Ef 4:4–6)

Eesti Kirikule on vahel ette heidetud, et liiga palju kir­ju­tatakse kirikuehitusest, kelladest, remontidest ja muust käega­kat­sutavast. Ent ometi just kelladest ma kirjutada tahan. Sest augusti lõpus tegi väike Tartu Maarja koguduse seltskond välja­sõidu kolme Eestimaa kirikusse, et tutvuda sealsete kelladega. Toomas Mäeväli näitas, helistas ja selgitas, mis on mis, ning huvilised kuulasid, salvestasid ja hindasid. Kirikut taastaval kogudusel seisab ees tähtis moment – ehitatavasse torni peavad mahtuma sobivad kellad ja tornikonstruktsioon peab suutma neid kanda. Teada on ju, et kellad kaaluvad väga palju.

Kelladel on täita oma ülesanne Jumala ja tema sõna kuu­­lu­­t­a­misel. Kogudusel on nende vahel valikut langetada päris ras­ke. Hinna kõrval on olulisemaidki tegureid, mis kaalukaussi mõ­jutavad. Ja kui siis mõni kogudus on otsustanud kas kel­la tellida, mingil põhjusel välja vahetada, on see olnud läbi­kaa­lutud otsus. Ja koguduse jaoks tähtis. Kirikuhoone ja tornist hüü­dev kell on esimesed märgid Jumala kohalolust ka keset argiruttu. Ja koguduse hoolimisest oma pühakojast.

Ütleb ju kirjakohtki, et üks ihu ja üks vaim … Selle näiliselt lihtsa sõnapaariga võivad vahel olla keerulisemad lood, kui esmapilgul tundub. Veel mitu päeva pärast tornikülastusi ei taht­nud jalad astuda ühtki trepiastet, kuigi hing hõiskas. Ja usun, et kelladest saab teinekordki lugeda, neil on pajatada põnev ajalugu ja maailmale edastada tähtis sõnum. Tartu Maar­ja kogudusel seisab ees kas nüüd raske, aga kindlasti põ­nev valik.

Rita Puidet