Esmakordset kogemust kroonis edu

Tarvastu kirikuõpetaja Anna-Liisa Vaher võitis Hendrik Adamsoni nimelise murdeluule konkursi.
Kõik Anna-Liisa sõbrad ja Eesti Kiriku tähelepanelikud lugejad teavad, et Tarvastu õpetajat külastab aeg-ajalt Pegasus, jättes sellest paberile meeliülendavad värsiread. Aga et noor naine lisaks kirjakeelele valab sõnu luulevormi ka murdes, tuli paljudele ootamatult.
Mõneti oli see üllatuseks Võrust pärit Anna-Liisale endalegi: «Kirjutanud olen ikka eesti keeles. Murdes luuletamine oli minu jaoks aga täiesti esmakordne kogemus.» Lahates selle spetsiifikat tunnistab ta:
«Raskeks teeb, et peab rohkem mõtlema, kuidas üks või teine sõna õigem on. Igas külas kõneldakse ju omamoodi ja seepärast tuli vahel meenutada, kuidas ise teatud sõnu mäletan, kuidas on mulle endale suupärasem. Kirjutasin nii, nagu räägin – ma ei oska panna võru keelt kirjapilti nõnda, nagu õppinud kirjutajad seda teevad.»
Noor laureaat tunnistab, et tunded, mis teda valdasid võidusõnumit kuuldes, olid ülevad: «Kõige emotsionaalsem hetk oli kohapeal preemiate kätteandmisel. Kuna olin laureaatidest ainus Tarvastus elav inimene, siis reageeris saalis viibiv rahvas tormiliselt.» Ta kirjeldab väga positiivset tagasisidet sõprade, tuttavate ja kohalike poolt.
Viimased lilled toodi veel pühapäevasel jumalateenistusel koguduseliikmete poolt, kes rõõmsa uudise värskest Sakalast kätte said.
Millest kõnelevad Anna-Liisa Vaheri värsid? Kõigest sellest, mida empaatiavõimega, kõrge ilumeelega ning kodu ja oma maad armastav inimene oluliseks peab. Nii hää om olla uma umal maal / ja priiust nigu leeki süämen kanda, õhkab ta. Mu põhjamaa, su kingo ja su raa – su hengüsele suud ma tahass anda sätib ennast jõudsalt Adamsoni luuletraditsiooni jälgedesse, lisades murdeluulele uusi väärtusi.
Hendrik Adamsoni murdeluuleauhinna asutas Tarvastu vallavalitsus 1994. aastal. Sellega soovitakse hinnata ja kaitsta eesti murdeid ja nende eluõigust. Auhinda antakse välja iga kahe aasta tagant.
Liina Raudvassar