Erinevad kihid püha maa muljetes

Eesti Kirik kutsub lugejaid järjekordsele reisile Jeesuse sünnimaale 12.–20. aprillini. Reisijuht Juune Holvandus meenutab muljeid varasematelt Iisraeli reisidelt.

Pühale maale saabuja esimene mulje, jahmatus ja rõõm kerkivad arusaamast, et see ongi tõesti kõik siin ja päriselt olemas. Vaade Õlimäelt näitab valgetest kividest Jeruusalemma linna, ümbrust ilmestavad tumerohelised põõsad. Ketsemani aed on otse siinsamas all oma iidsete õlipuudega. Tõesti, siin Õnnistegija mõistis ju kõike ja kannatas. Hauakirik võtab päeva lõpuks pea kirjuks.
Petlemm sünnikirikuga, ainult kümmekond kilomeetrit Jeruusalemmast, tõepoolest jalgsikõnni kaugusel. Isegi ülipikk rahvarohke järjekord sünnikiriku alla sünnipaika, mida kokkuleppeliselt grotiks nimetatakse, ei muuda pühaduse muljet, vaid süvendab seda.
Tõesti? Siin? Jah – uskumatu! Sünnikirikus käik ei jäta kedagi endiseks, eriti mõjub palvetajaile varahommikune missa kella kuue aegu. Kiriku ees platsil võib väljuja saada lonksu kardemoniga maitsestatud kohvi ja kuulda, kuis sealtsamast kostab kukelaulu. Idamaa päike tõuseb järsku ja heledalt.

Kõik on pildil, tuntav, käeulatuses
Vaade Galilea järvele, käik selle kaldal Kapernauma külas loob elavad pildid sündmustest, mis toona aset leidnud. Peetruse ema maja kõrval on ju sünagoog, sealsamas kõrval mäejutluse paik, Õndsakskiitmiste kirik ja koht, kus Jeesus jüngritele ilmus. Kõik käeulatuses, maastik nagu pihu peal.
Pildi sees viibides on kõik lähedane, kodune, maastik ei ole Eestist nii erinev, osasaamise tunne tekib ruttu.
Surnumere kogemus ja araabia turg Jeruusalemma vanalinnas, Nutumüür, Templimägi on kõik veel lisaks tajumusele, et Jeesuse lugu ei ole aja käigus varieerunud muinasjutt. Ta on elav ja sellest saavad iga päev osa sajad ja sajad palverändurid. Kogemus, mille nimel saab elatud üle ka isiklik kannatus, mis Iisraelist lahkujale lennujaamas osaks saab.
Järgmine kord on juba palju teisiti. Vana mälestus otsib tuntut, ja selgub, et mälu on alt vedanud: kõik paigad pole vanas kohas, mõne asemel näeb hoopis muud. Näedki äkki hoopis teisi asju. Sekka koged õndsat äratundmist, rõõmu ühispalvest ja -laulust, sest pühapaigad mõjuvad jälle oma väega. Mõnda esimesel korral ülelibistatut mõistad järsku hoopis täpsemini. Hauakiriku põhiplaan saab juba tuttavaks, õlilampide rohkus kreeka ja armeenia kirikutes ei tundu enam võõrapärane, granaat­õunamahl tänaval maitseb veinist paremini.

Miks Via Dolorosat katab araabia turg?
Kerkivad veel uued küsimused. Kas oimulokkidega juudid mustades ülikondades ja noored naisautomaaturid kontrollpunktides ikka on sama maa kodanikud, sama rahva liikmed? Kas araablased on tõesti ühtne, tihke ja vaenulik mass? Kus elavad selle maa kristlased, kas ainult kloostrites? Miks müüakse igas pudupoes ikka üht ja sedasama? Miks kehtib sel maal mitu erinevat raha? Miks Jeeriko linna väravas lehvib Jordaania lipp? Miks Surnumere ääres odavaks kiidetud kreemid lennujaamas äkki veel odavamad on? Kuidas on võimalik, et Jordani jões püha ristimistalituse ajal ujuvad ümberringi koerasuurused vesirotid? Vähe saab tänaval ringi vahtides aru, kui heebrea ja araabia tähestikud on ühtviisi võõrad. Aga asi pole selles.
Peale pühapaikade avastamise, mis pakub palju rõõmu, tuleb paratamatult märgata ka tänapäeva. Ajalikus maailmas on kõik muutumises, see, et kahe tuhande aasta taha veel nii tuntavalt pilku heita saab, ongi ime, mis inimestele antud.
Muus osas tuleb möönda, et kõik on suhteline. Isegi oimulokkidega üliortodokssed juudid lahknevad, enamasti päritolu tõttu. Võimu teostavas Iisraelis on ka naised sõjaväekohustuslased, araablased jagunevad pigem palestiinlasteks, beduiinideks, ja nimelt nende hulgast peab otsima idakristlasi, keda peaaegu üldse kloostrites ei elagi.
Suveniirid said alguse nimelt pühalt maalt, juba üle 1700 aasta tagasi müüdi soovijaile naelu Kristuse ristipuust, ristitükke, püha õli, Kaana veini, pühakute higirätikuid – kõike, mida sooviti. Ja kõike, mida soovitakse tänapäeval, leitakse ka nüüd, kauplemises pole selle kandi meestele võrdseid. Sellepärast kõiguvad ka hinnad nagu vaja. Ja iga raha on raha.

Muutuva all peitub põline
Rotid Jordani jões on toitu raiskavate turistide paratamatu kaasnähtus. Jeeriko väravas ehk siis Palestiina aladel ei lehvi Jordaania lippu, Palestiina lipp on ainult väga seda moodi, tänulikkusest, sest Jordaania Hašimiidi Kuningriik on pakkunud kodumaatuks jäänud palestiinlasile kohta oma praegusel maal, sest mis on õieti riigipiir? Ajutine kokkulepe.
Iga järgnev kord saad vastuseid, avastad uut, näed sügavamale koore alla. Püha maa on rikas üllatustest, imedest, pettumustest, valust, vägivallast, armastusest, ootamatustest, ilust. Tunded kobrutavad.
Kohalikus haiglas diagnoositakse aastas umbes paarsada nn Jeruusalemma sündroomi juhtumit. Imelik, et mida rohkem on kõike inimlikku, seda lähemal on Jumal, ütleb õpetaja Arne Hiob.
Juune Holvandus

Iisrael
Asub Lähis-Idas Vahemere ääres Egiptuse ja Liibanoni vahel
Iseseisvus Briti protektoraadist 14.05.1948
Pindala 22 072 km2
Rahvaarv 7,4 mln
Pealinn Jeruusalemm
Keel: riigikeeled heebrea, araabia; käibel on jidiš, vene keel ning teiste ümberasunute emakeeled
Religioon: esindatud on judaism, islam ja kristlus; elab ka druuse (1,6%), muud usundid (4,4%)

Pildigalerii: