Eriline hoidmine või lihtsalt vedamine?

Esitame seda küsimust ilmselt üsna sageli. Aga võib-olla ei pane me väikseid vahejuhtumeid oma elus üldse tähele. Kui ei oleks pidanud … Kui oleks natuke aeglasemalt sõitnud … Ja nii edasi.

Just niisugune kui-juhtum oli mõnekümne minuti eest minu elus. Nautisin hommikukohvi, kui minu kodust sõitis sireeni huilates mööda paar operatiivautot. Üsna ebatavaline juhtum meie vaiksel Tartu kõrvaltänaval. Selgus, et prügiauto oli sõitnud otsa elektripostile. Õnneks piirdus juhtum vaid voolukatkestusega, sedagi mitte terve tänava ulatuses. Õnnistuseks muutus see teadmine siis, kui kalendrit uurima hakates selgus, et käesolev kirjatöö on alles tegemata. Sellest seisukohast on kahtlemata tegu Issanda hoidmisega. 

Elukogemus ütleb, et erinevaid sündmusi ja juhuseid saab hinnata mitmest vaatepunktist. Ja vahel ei ole asja tuum kooskõlas sellega, milline ta välja paistab. Suvi 80 aastat tagasi on nii kauge aeg, et kõigele toimunule on raske hinnangut anda. Kindlasti tekitas võimuvahetus paljudes segadust. Pean silmas just tulevast akadeemikut Harald Habermanni, kellest sai paariks kuuks siseministri abi ja sisekaitseülem. Raske on tuntud teadlasega seostada asjaolu, et tema esimeseks käskkirjaks oli kohustus hävitada eestikeelsed raamatud. 

Päev hiljem vahistati president ja saadeti asumisele. Usun, et sellega saavutati vastupidine efekt ja riigijuhist, kellesse muidu võib-olla suhtuti leigelt, sai rahva silmis kangelane. Praegu oleme tänulikud, et kurjadel kavatsustel ei olnud ette nähtud lõputult kesta. Võime taas tunda rõõmu vabadusest. Oleme olnud aastakümneid ja -sadu hoitud, olgem siis tänulikud nii tänase päeva kui homse eest. 

Rita Puidet