Erik Salumäe elus on kirik kogu aeg kohal olnud

Kuressaares vaimuliku peres sündinud Erik Salumäe tunnistab intervjuus, et lapsena soovis väga vaimulikuks saada ega pidanud midagi muud mõeldavakski. 

Ometi see lapsepõlvesoov taandus ja temast ei saanud vaimulikku. Kuid ta on siiski teeninud kirikut läbi erinevate ametite juristina ja muusikuna.

Oled sündinud vaimuliku peres Saaremaal. Mida sa mäletad oma lapsepõlvest?

Erik Salumäe: Lapsepõlv oli turvaline ning täidetud hoolivuse ja armastusega. Mured ja raskused, millega vaimulikud ja kogudused pidid nõukogude ühiskonnas kokku puutuma, ei jõudnud ju sellisel kujul lapse teadvusesse. 

Meil oli Kuressaares suur aed ning saime mängida seal või naabrite aedades muretult kõikvõimalikke mänge. Talviti oli meie hoovis isegi väike uisuplats.

Nii nagu teisedki vaimulike lapsed, saime ka meie viibida palju kirikus ja koguduseelu sündmuste keskel. Kirikuelu on olnud minu elu loomulik osa ning ma olen oma isale Ivar-Jaagule ja emale Anne-Maile selle eest lõpmata tänulik. 

On olnud suur privileeg, et juba väikesest poisist peale sain kokku puutuda auväärsete vaimulikega, kellest paljud olid saanud oma hariduse juba enne sõda. Need kirikuõpetajad koos oma väärikate abikaasadega olid otsekui sillaks esimesse iseseisvusaega ning minu jaoks suured autoriteedid. 

Vaimulikud hoidsid omavahel kokku ning läbikäimist teiste vaimulike peredega oli väga tihedalt. Hilisemas töös kirikuvalitsuse juures oli see ühine minevik ning aastatepikkune üksteise tundmine ja usaldamine väga suureks toeks ja abiks.

Muusika on sind läbi elu saatnud. Vox Clamantise kõrval on kindlasti palju väiksemaid projekte. Mida muusika annab?

Mul on tõepoolest põhjust olla tänulik Jumalale ja oma vanematele, et olen olnud ümbritsetud muusikast ja muusika on viinud mind kokku paljude inimestega ning võimaldanud tutvuda erinevate maade ja mandritega. 

Ka oma abikaasa Kariniga saime kokku just tänu ühisele muusikategevusele, kui laulsime kammerkooris Eesti Projekt. Nii et see võikski siis olla esimene vastus küsimusele, mida muusika on minu elus andnud.

Muusikal ja laulmisel ansamblis Vox Clamantis oli suur roll nendes isiklikes arengutes, mis viisid minu liitumiseni katoliku kirikuga. Kui puutusin kokku gregooriuse lauluga ning laulsime seda katoliku kirikutes ja kloostrites nii Eestis kui väljaspool, tekkisid sügavam huvi nii katoliikluse vastu kui ka laiemad kontaktid katoliiklastega. Nii et see võiks olla siis teine vastus küsimusele, milliseid muudatusi on muusika minu elus kaasa toonud.

Loomulikult on muusika andnud ülimalt palju elamusi ja rõõmu, nii sellest, milles on olnud võimalused endal kaasa teha (nii laulmisega kui varases lapsepõlves ka tšellomänguga), kui sellest, mida on teinud teised, eeskätt pereliikmed. Läbi muusika oleme saanud teenida Issandat, läbi muusika oleme tundnud oma rahvaga üksolemise ja üheshingamise tunnet laulupidudel.

Sinu suguvõsas on mitmeid vaimulikke, aga sina valisid teise tee ja juristi ameti. Miks?

Jah, ameti mõttes olen ma tõepoolest teinud teise valiku, kuid mul on hea meel, et see ei ole tegelikult olnud teine tee. Alates juba sellest, et minu juristidiplomil on üles loetletud terve rida aineid, mis sai võetud täiendavalt usuteaduse või kirikuõiguse valdkonnas. 

Nii on minu kõik ametikohad kas EELKs, Rooma-Katoliku Kirikus või Eesti Kirikute Nõukogus olnud otseselt seotud ju kirikliku tegevusega ning ka riigitööl on olnud kirikuteemadega väga tugev puutumus kasvõi näiteks siseministeeriumis töötamise perioodidel.

Tõsi on see, et lapsena soovisin väga vaimulikuks saada ning ma ei pidanud midagi muud mõeldavakski. Isa võttis mu esimest korda kaasa Viljandi praostkonna sinodikoosolekule, kui olin kaheksa-aastane, ning mul on alles need märkmed, mis ma tegin sellel ja ka järgnevatel sinoditel. Ilmselt sai just sellest alguse soov süveneda ka kiriku korralduslikesse küsimustesse.

Kirikutöö pakkus mulle suurt huvi ja kaasaelamist. Olin osalemas kõigil üldkiriklikel suursündmustel ning pidasin üksi kodus maha väikese konverentsigi Martin Lutheri 500. sünniaastapäeva puhul, koostades materjalid, mida omaette lugesin. 

Mängisin konsistooriumi kantseleid ja seejuures loomulikult peapiiskoppi ning ilmselt olin oma vaimusilmas sellesse rolli juba sedavõrd sisse elanud, et hakkasin kord oma tädi külalisteraamatusse kirjutama isegi Edgar Hargi allkirja. Kodus pidasin jumalateenistusi (ilmselt on seda lapsepõlves teinud mitmed teisedki pastoripojad) agendas ettenähtud korra järgi, kus organisti ülesandeid täitis klaveril minu õde Ene.

Siiski viisid Eesti riikliku iseseisvuse taastamise protsess ning teised ühiskondlikud ja isiklikud arengud mind selleni, et valisin Tartu ülikoolis juristiks õppimise tee. 

Olin tegelikult juba 17aastase poisina kirjutanud uurimuse mitmeparteisüsteemi võimalikkusest Eesti NSVs (see ilmus 1988. a juunis Vikerkaares), mis viis mind kokku enne ülikooli ka mõne juuraõppejõuga. Alates sellest, kui olin 14aastane, tuli mulle postiga koju Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja.

Oled olnud poliitiliselt aktiivne, riigikogu liige ja mitme ministri nõunik. On see jätnud oma jälje? Andnud avatud meelt maailmasündmusi paremini mõista?

Huvi poliitiliste teemade vastu ulatub tagasi lapsepõlveaastatesse. Mäletan, et olin 13aastane, kui hakkasin igapäevaselt kuulama raadiost Ameerika Häält. Sellest sai minu teadmiste allikas välismaailmas toimuva kohta (muidugi kuni 1987/88. aastani ka NSV Liidus toimuva kohta).

Muinsuskaitseliikumises olime oma kooliklubiga tegevad üsna selle algusest peale ning loogilise jätkuna, usaldades meie loomeinimeste püüdlusi Eesti iseseisvuse taastamises, olin üks Eesti Liberaaldemokraatliku Partei (reformierakonna eelkäija) asutajatest 1990. aastal. 

Konsistooriumi kantseleis töötades jäi erakondlik tegevus aga mõneks ajaks kõrvale, kuni sattusin taas riigitööle ning olin 20 aastat Eesti Reformierakonna liige.

Poliitiline tegevus ja töö riigiametites on andnud lisaks headele kontaktidele erinevate erakondade poliitikute ja riigiametnikega arusaamad ja hindamatud kogemused sellest, kuidas riik toimib. Jah, see on andnud ka teadmisi ja kriitilist meelt selle kohta, kuidas riik või poliitikud ei peaks mingis olukorras toimima. 

Teatud toimimismudeleid on võimalik tuua riigisüsteemist ka kirikukorraldusse, kuid igal juhul tuleks sellega olla ettevaatlik ning võtta üle vaid see, mis tõepoolest annab lisaväärtust. 

Pigem tuleks riigil palju enam õppida kirikute kahe tuhande aasta või aastasadadepikkusest kogemusest ja traditsioonist kui vastupidi. Meil on Eestis veel omajagu liikuda selles suunas, et kõik riigipoolsed seadusloojad võtaksid omaks arusaama, mille järgi sajanditevanuseid kirikuid ja kloostreid ei peaks õiguslikult suruma samadesse raamidesse, mis on kehtestatud mittetulundusühingutele.

Kiriku liikmena ja EKNi töötajana on sinu korraldada olnud mitmeid suurüritusi, sh ka paavst Franciscuse visiit Eestisse.

Kui seoses paavst Johannes Paulus II visiidiga (1993) Eestisse seisnes minu korralduslik osalus konsistooriumi kantslerina selles, mis puudutas oikumeenilist palvust Niguliste kirikus, siis paavst Franciscuse külaskäigu (2018) korraldamise juures sain ühe koordinaatorina olla algusest peale. 

Ma olen uhke ja õnnelik selle üle, kui soojalt Eesti inimesed paavsti vastu võtsid. Paavsti julgustav sõnum jõudis tuhandeteni nii Vabaduse väljakul, Kaarli kirikus kui veel mitmes muuski paigas. See oli imeline päev. Oli suurepärane näha ja kogeda, kuidas koos meie siinse katoliku kogukonnaga andsid oma panuse Püha Isa vastuvõtmiseks teised EKNi liikmeskirikud, meie riigijuhid ja riigiasutused, Tallinna linnavõim ning terve hulk ühendusi ja vabatahtlikke.

Kirikute nõukogu eelmise teema-aasta suuremate konverentside „Eesti usk“ ja „Usuvabadus Eestis“ korraldamine oli samuti meeskonnatöö. Oli põhjust rõõmustada arvuka osavõtu ja suurepäraste esinejate üle.

Mida õpetab sulle sinu pere?

Väga paljusid asju, nende hulgas kindlasti tänulikkust ja üksteisega arvestamist. Vaadata ja rõõmustada selle üle, kuidas pojad Erik Ri­chard ja Georg Jakob kasvavad tarkuses ja pikkuses ja Jumala armus – see annab põhjust igapäevaseks tänutundeks. 

Kogu meie peret – mind, abikaasa Karinit ja poegasid – ühendavad ühine muusika- ja teatrihuvi, aga ka soov reisida nii Eestis kui väljaspool Eestit.

Sirje Semm

Erik Salumäe 

Sündinud 5. mail 1970.

Lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna.

Eesti Kongressi liige 1990–1992, riigikogu liige 2007–2011.

Töötanud EELK konsistooriumi juristi, kantselei ülema ja kantslerina; justiitsministrite Märt Raski ja Rein Langi, siseminister Hanno Pevkuri, rahvastikuministrite Paul-Eerik Rummo ja Riina Solmani ning õiguskantsler Ülle Madise nõunikuna.

Praegu Rooma-Katoliku Kiriku Apostelliku Administratuuri nõunik ning Eesti Kirikute Nõukogu õigusnõunik ja meediatöö projektijuht.

Abielus Karin Salumäega, pojad Erik Richard (20) ja Georg Jakob (14).