Eramaast ja eestlase silmaringist

Mt 13:31–33
Pojale.
Me oleme harjunud imestama selle üle, et välismaailmas teatakse meid nii vähe ning ikka ja jälle aetakse segi Läti või Leeduga. Aga mõelge ise, kui palju te teate näiteks Alabamast. Või siis Californiast. Viimast teatakse ühe näitlejast poliitiku tõttu ehk veidi enam. See on Arnold Schwarzenegger. Eestiga on samuti. Siin on selle isiku nimi olnud küll Lennart. Üksikisiku tuntus on teinud kui mitte just tuntuks, siis vähemalt meeldejäävaks ka riigi.
Aga mina mõtlen Californiast teistel põhjustel, kuigi ehk oma osatähtsus on ka seal talvitaval Rein Taageperal. California osariigis kehtib nimelt nn kolme korra seadus, mis äraseletatult tähendab, et kolmele süüdimõistmisele järgneb eluaegne vanglakaristus. Mõelge ise, kui palju eluaegseid vange neil on. Meilgi oleks neid sellisel puhul üle tuhande (praegu on 37)! Suur vangide arv paneb ehitama aina uusi vanglaid, mis täituvad üha uute ja uute vangidega. Nii Ühendriikides kui Venemaal on trellide taga ligikaudu sama palju inimesi, kui meil on kodanikke. Ebanormaalne, eks?
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda. California vanim vangla (1852) San Quentin asub kitsukesel poolsaarel, imeilus meri ümberringi. Sild üle lahe, millelt võib imetleda kurja kuulsusega vanglat, on 8,9 kilomeetrit pikk. Vangla all on 1,1 ruutkilomeetrit maad ja vanglaülem on otsekui väikese riigi kuberner. Õhtuti võib, ei, hoopis PEAB kuulama Vaikse ookeani müha. Tormiga peksavad lained vastu müüre, mis kaitsevad vange loodusjõudude eest ja vabu inimesi vangistatud inimeste eest, kellest enamik on mõistetud väga kauaks, paljud isegi eluajaks vangistusse. Üks rootslane kõneles, et vanglas on igal pool kollased jooned, millest ei tohi üle astuda. Eksimise korral tulistatakse ja hoiatuslaske ei tehta. Kohti on seal 3500, vange oli jõuluks 5256. Kümned mehed ootavad mürgisüsti, sajad niisama surma.
Minu rootslane kohtus vanglas ühe väga vana mehega, indiaanlasega Navahho hõimust. Indiaanlane toodi vanglasse kuuekümne aasta eest. Ta seisis oma ahelates keset õue – suur, tervisest ja jõust pakatav noor mehemürakas – ja teda vastuvõttev vanglaülem, kelle selja taha rivistusid püssimehed nagu force major, ütles, et ta peab korralikult käituma ja ei tohi kellelegi viga teha ning et hoiatuslaske ei tehta ja kogu see värk. Indiaanlane vaatas vanglaülemast läbi ja küsis, kas ta enam kunagi ei näe vabadust, mispeale vanglaülem vastas jah. Indiaanlane küsis, kas ta võib midagi paluda, et ta korralikult käituks ja kellelegi viga ei teeks, kui ta elab seal kogu oma ülejäänud elu. Ja vanglaülem vastas jah. Kas sa võid mulle anda tükikese maad, millel ma seisan? Jah, kui sa seda korras pead.
Indiaanlane langes silmili ja embas oma tohutute kätega maad. Vanglaülem tõmbas oma kauboisaapa kontsaga lamava mehe ümber ringi ja ütles, et see on tema eramaa, ning mehelt võeti ahelad ära. Indiaanlane istus nädalaid selle ringi sees ja kuulas Vaikse ookeani müha. Ta vaatas, kuidas päike tõuseb ja loojub, kuidas ja kuhu puhub tuul San Quentinis. Aeg-ajalt toodi ka teisi vange, aga nad hoidusid kummalisest ja veidi hirmutavast indiaanlasest eemale. Tema aga õppis seda paika tundma. Ta nuusutas tuult. Siis hakkas ta sõrmedega kobestama mulda ja jälle läks nädalaid, enne kui ta lõpetas. Ühel päeval sõlmis ta lahti oma taskuräti, võttis selle nurgast välja seemne ning istutas ideaalselt läbi kaevatud mulda keset kivist ja rauast San Quentini vanglat.
Mõnekümne aasta pärast on see eramaa veidi kasvanud, sinna on toodud ka teisi taimi, aga aia keskel kasvab suur puu. Palju kõrgem kui vangla müürid. Nooremana ronis indiaanlane sageli puu otsa, vaatas kaugusesse üle mere ja rääkis oma jumalatega. Teised küsisid, missugune on vabadus, ning tema rääkis neile lõhnadest ja tuulest, mis on Tema Maa kohal hoopis teistsugused kui ühe koma ühel ruutkilomeetril laiutavas vanglas ja ülejäänud maailmas. Nüüd on ta üle kaheksakümne ja ronimine ei lähe enam nii kergelt. Ka on usust ja tööst elu saanud puu palju suurem. Tema võras on pesad kirevatel lindudel, kes sädistavad nii, et isegi läbi meremüha ja trellitatud võrede tardumuse kostub elu hääl.
Vanglas on olnud mässe ja mõrvu, paljud on hukatud ja surnud, aga mitmed veel elavatest toovad täna vana indiaanlase kätte pisikesi lehekesi oma palvesoovidega ja kui vanal mehel on jaksu, ronib ta ikka ja jälle kõrgele puu otsa ja loeb neid võras laamendavatele lindudele ja inglitele, keda küll madalalt maa pealt enamasti nägema ei ulatu. Nõnda püsib keset kurjust ja surma üks püha paik, otsekui uus Eeden, millel on oma värav, millest indiaanlase eluajal ei söanda siseneda keegi peale tema, sest uksel on hoiatav kiri: läbikäiku ei ole, eramaa.
Mõnel hommikul on taoliste väravate ees järjekord. Vangid, keda kaitstakse loodusjõudude eest ja kelle eest omakorda kaitstakse neid endid ja teisigi inimesi, seisavad, palvelipikud peos, ja ootavad, millal vana mees ärkab. Need väravad, mille taga ususeemnest võrsunud hiigelpuud püüavad taevariiki, on laiali keset looduslikke, tehnoloogilisi ja virtuaalseid keskkondi. Nende leidmiseks ei pea minema Californiasse, tundma ühte või teist Arnoldit või Lennartit, San Quentini indiaanlast või ammu surnud vanglaülemat. Ka Eestis on nii igaviku väravaid, Eedeni aedu kui ka oma ellu vangi mõistetud vanu mehi, kes lõplikkusega mitte leppides säilitavad usu, hoiavad korras neile usaldatud maa, väärtustavad ja valmistavad ette pinnase, et istutada sellesse midagi, mis vaatamata oma näivale abitusele, hävitatavusele ja väiksusele on neist enestest suurem. 
Ühel sellisel maalapil, oma eramaa värava taga seisad sina, kollased jooned ümberringi. Käsi toob taskust välja määrdunud rätiku ja midagi meenub. Sa vaatad oma südame taskurätti ega julge avada sellesse tehtud sõlme, mis on seal, meenutamaks midagi tähtsat. Sa tead, kui oluline see on, aga sa ei julge, sest mitte keegi ei tea, kas seeme on alles. Inimkond on olnud hooletu, läinud läbi paljude võõraste väravate ning tallanud maha ja kaotanud nii mõndagi, mida oleks tulnud hoida. Nüüd on aga sinu aeg käes. Lõppude lõpuks sõltub kõik julgusest. Ka see, kuhu jõutakse ning kas suudetakse avardada silmaringi ja südant, et need mahutaksid maailma, ning ka see, kas tippudelt naasnutel on midagi öelda neile, kes on oodanud neid tagasi kirikutornide ja suurte puuvõrade kumisevatest kõrgustest. Suurest vabadusest maa kohal. Nii paljud on palvelipikutega väravate juures. Ära karda. Tee ometi sõlm lahti. Siis tuntakse sinu järgi Eestit ja Jumala riiki.

Avo Üprus,
Tallinna Peeteli koguduse õpetaja