Enne kui seitse inglit pasunat puhuvad

Jumal on omal ajal kõik hästi teinud; ta on inimeste südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni. Kõigile sünnib sama: nagu sureb üks, nõnda sureb teine, ja neil kõigil on ühesugune hing; ja inimesel ei ole paremust looma ees, sest kõik on tühine. Kõik lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks. (Koguja 3:11,19–20)
Lahkunu aujärg
Matusekultuur on aastatuhandete jooksul muutunud ja pakkunud huvitavat uurimisainet, surm ise on püsinud muutumatu, kuigi aegade jooksul on püütud surmast pääsemiseks leida igavese elu eliksiiri. Huvi surmaga seonduva vastu on püsinud ja praegugi räägitakse hingedeajast, mil lahkunud külastavad maad.
Johannese ilmutusraamatus on sõnum hingedele kuulutatavast Jumala viimsest kohtupäevast, millest annavad teada seitse inglit pasunate hüüdes. Siis saabub ka Jumala kuningriik: «Maailma kuningriik on saanud meie Issanda ja tema Kristuse omaks ning tema valitseb kuningana igavesest ajast igavesti!» (Ilm 11:15). See tarkus on meie jaoks kirja pandud ja kehtib aegade lõpuni.
Aga seegi seadus ei tekkinud tühjale kohale. Juba kümme tuhat aastat tagasi oli välja kujunenud teatud ühiskondlik ja filosoofiline mõtlemine. Oma surnud maeti teadlikult – korralikult kaevatud haudadesse, kuhu oli kaasa pandud ehteid, tööriistu ja muud. Sümboolselt anti surnule kaasa uus elu, selleks puistati kadunuke üle punase ookriga.
Üheks nähtavaks märgiks surma ja surija tähtsusest on üks seitsmest, ainukesena säilinud maailmaimest ehk Cheopsi püramiidist Egiptuses, mis ehitati aastatel 2551–2471 eKr. See maailma kõrgeim püramiid – neli ja pool tuhat aastat kõrgeim ehitis üldse – on kuningas Hufu hauakamber.    
Essees «Suremise saatus» kirjutab Toomas Paul: «Hoopis raskem on mõistatada, miks inimesed hoolivad surnutest. Nendest ei ole ju elavatele pisematki kasu. Suhtumine surma ei ole bioloogiliselt ette antud. /…/ Inimest tõstab teiste loomade seast esile veider seik, et ühel või teisel viisil talletab ta oma surnud ega jäta neid saatuse hooleks. Inimene on, vähemalt oli surnuid hoidev loom.»
Surma jumalikustamine
Hiljuti Peterburis viibides märkasin üllatunult, et üks sealne söögikoht (tutvustas end kui Viini kohvik) oli nimeks saanud Valhalla. Mis peaks kohvikul pistmist olema surnute koduga, nagu seostab sellenimelist paika Põhjamaade mütoloogia, ei tea. Võib-olla oli see lihtsalt vihje vanadele müütidele, kus erinevatel jumalustel oli enneolematu võim ja roll.
Iga rahvas kujutas surmajumalaid erinevalt: sumeri surmajumal Mot oli tohutu madu, kreeklaste manalavalitseja Hades majesteetlik vanamees, iiri surnutejumal Donn vaikne ja üksildane, asteekide Mictlantecuhtlit kujutati irvitava luukerena, mõnikord kandis ta öökullisulgedest ehet.
Mitte alati ei nähtud paika, kuhu surnud saadetakse, koleda ja hirmuäratava allilmana. India surnutejumala Jama riigis näiteks antakse lapsed vanematele tagasi, seal kohtub sõber taas sõbraga ja naised saavad kokku oma meestega. Kuigi seda paika valvavad koletud koerad, on see täis valgust ja vaba maapealsetest hädadest.
Hingele toeks
Vanaaja mõtleja Epikuros (341–270 eKr) on öelnud: «Keha kannatab ainult oleviku pärast; hing kannatab mineviku, oleviku ja tuleviku pärast.» Niisiis on hing igavesti kestev: ta on ka täna, siin ja praegu ning elab läbi meie saatuse teel igavikku. Täna 105 aastat tagasi sündinud poetess Betti Alver sõnastas oma raskemeelse elu mitmetähenduslikus luuletuses «Koguja»: «Sageli vaatan ma kartlikult enese hinge, // sageli voogab seal pimedus, kurbus ja õud /–/ Võta kõik harduses vastu // ja kuula, kuis käivad // juba neis tüvedes vihinal saatuse saed.»
Kui valus on see saag, tunneb iga lähedase kaotanud hing elik inimene. Hingelist tuge võib seejuures leida vaimulikult. Küsisin diakon Enno Tanilaselt, kuidas mõjutavad matused inimeste usklikkust. (Karulas, kus Enno Tanilas teenib, oli koguduseliikmete arvu silmas pidades möödunud aastal kõige rohkem matuseid.)
Ta ütleb teadvat paljusid, kes pärast väga lähedase inimese rasket kaotust on leidnud tee Jumala juurde, kes kannab meie koormaid. «Kindlasti on õigustatud küsimus, miks on Jumal alati nii lähedane käskija meie õnnepäevil ja nii kauge abimees häda ajal,» ütleb Tanilas, viidates C. S. Lewisi raamatule «Ühe valu anatoomia». Siin avanebki vaimuliku tööpõld. «Vaimuliku kohus on leinajaid lohutada, olla nende kõrval ja eelkõige juhatada neid Kristuse juurde,» sõnab Tanilas.
Tema sõnul on leinatöö samavõrd kogudusetöö lahutamatu osa nagu laste-, muusika-, diakoonia-, misjoni- või muu töö. Sellega ei ole seotud ainult vaimulik, vaid iga ristiinimene. «Kogudus saab kaasa aidata leinajaid külastades, abi ja nõu andes, iseäranis aga armastuses toetava hoiakuga, mis lähtub Jeesuse armastusest meie kõigi, patuste vastu. Keegi ei pea kaotusvalus tundma, et temast ei hoolita või et ta on hoopis unustatud,» ütleb ta.
Matta on tulnud Tanilasel nii kirikusse kuulujaid kui ka mittekuulujaid, vahet teha siin ei saa. Väga tähtis on tema arvates koguduse ühine eestpalve leinas olijate pärast, surnute mälestamine ja lahkunud hingede eest palvetamine.
Ka Urvaste koguduses teenival õpetaja Üllar Salumetsal tuli möödunud aastal toimetada hulga matuseid. Kuigi matused on viimane asi, millega raha teenida, aitab see siiski kogudusel majanduslikult toime tulla. Iseenesest on ustava koguduseliikme surm siiski sageli ka rahaliselt kaotus, sest edaspidi jääb tema ja tema laste kirikumaks maksmata.
Mis tänapäeval ilmalikke ja kiriklikke matuseid eristab, on nende emotsionaalne foon. Kui olen kuulnud öeldavat, et luteri kirik on matusekirik, siis Üllar Salumets vaidleb sellele vastu: rõõm ei ole kirikust kuhugi kadunud, jumalateenistused muudab laul rõõmsaks ja ka kristlik matus ei ole vastupidiselt ilmalikule sünge.
«Meie sõnum on, et Jeesus on meie eest surnud ja meil on lootust igavesele elule taevas,» ütleb Salumets.
Ka matus on koht, kus jumalasõna külvata. Ja külvama peab. Kasvamine võtab aega ja pole tähtis, kes lõikab, arvavad mõlemad vaimulikud.
Rita Puidet

20. novembril tähistati igavikupühapäeva, surnute mälestuspüha
Issand, sina oled meile olnud eluasemeks põlvest põlve. Enne kui mäed sündisid ja kui maa ja maailm loodi, oled sina, Jumal, igavesest igavesti. Sina viid inimese jälle põrmu ja ütled: «Tulge tagasi, inimlapsed!» Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel. Sa uhud nad ära, nad on nagu uni, nagu rohi, mis hommikul haljendab. See õitseb hommikul ja haljendab, õhtul see närtsib ja kuivab ära. (Ps 90:1–6)
Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei leidunud aset. Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi. Ja meri andis tagasi oma surnud ning surm ja surmavald andsid tagasi oma surnud ning igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi. (Ilm 20:11–13)