Ennäe, su kuningas tuleb sulle tasane

Mt 21:1–9

Eesti rahva ellu on tulnud aeg, mil arutletakse, räägitakse ja avaldatakse meelt teemal, millised peaksid olema rahva juhid. Millised on omadused, mis neil tingimata peaksid olema, ja milliseid jooni me nende juures näha ei tahaks. Kujutelm ideaalsest valitsejast on teadupärast mingil kujul rahva meeles olnud alati, aga läheb vaja teatud asjaolude kokkulangemist, et see aktuaalseks saaks ja jõuliselt esile astuks. Aeg peab saama täis.
Kirikukalendris on algamas advendiaeg ja uus aastaring, süütame esimese advendiküünla ja valmistume vastu võtma oma taevast kuningat. Esimesel advendil on kirikutes tavaks lugeda lugu Jeesuse ratsutamisest Jeruusalemma.
Jeesuse sissesõit Jeruusalemma oli messiaanlik tegu, märk aegade täitumisest juudi rahva usus ja ootustes. Kuidas seda sündmust ka ette ei ennustatud, vahetu kogemus tõi ikkagi kaasa üllatusmomendi, nii et inimesed Jeruusalemma tänavatel küsisid: «Kes see selline on?»
Küllap mõjus ootamatu ja üllatavana seegi, et Jeesus ei saabunud Jeruusalemma maiste valitsejate kombel uhkelt ja võimu rekvisiitidega, vaid alandlikuna, ratsutades eesli seljas. Ometi sai just sellise teoga näitlikuks ja elavaks prohvet Sakarja ennustus tasase rahukuninga tulekust. See lugu on andnud esimesele advendipühapäevale ka vana ladinakeelse nimetuse adventus humiliationis, alandumise advent.
Lugu Jeesuse kuninglikust sissesõidust Jeruusalemma tuleb kirikuaastas esile kahel korral, mõlemal juhul enne suuri pühi. Peale esimese advendi, mis juhatab sisse Kristuse sünnipühade ootuse aja, loetakse seda lugu ka palmipuudepühal, millega algab kannatusnädal, Jeesuse surma ja ülestõusmise nädal. Kõigepealt annab see märku sellest, et Jeesuse sünd, surm ja ülestõusmine kuuluvad kokku, üks mõtestab lahti teist.
Veelgi olulisem sellise paigutuse juures tundub olevat see, et kõiges, mis meie usule nii kallis ja tähtis on ja mida me suurte kirikupühadega tähistame, kõnetab meid taevane kuningas, kelle põhiolemuseks on armastus, kaastunne ja halastus. Kuningas, kes tuli kord tasasena ja andis elu meie eest. Ta astus meie juurde ja tõi meile päästeaja, kuningriigi, mis ei ole sellest maailmast, ennastohverdava armastuse ja rahu riigi.
Et see ei jääks ainult kaunikõlaliseks jutuks, süvenegem Jeesuse Kristuse ellu, mis on halastuse kõige selgem väljendus. Iga tema sõna ja tegu andis märku sellest, kui tähtis on ligimese märkamine ja aitamine. Tema kuningriigis sõltub kõik viimselt sellest, ligimese mure on Kristuse mure. Oluline ei ole see, mille pärast inimene täbarasse olukorda sattus, vaid see, kuidas temasse suhtutakse ja kas teda aidatakse.
Kui tuletada meelde eelmise pühapäeva evangeeliumi (Mt 25:31–46), siis teame, et see kuningas ei näita meile end mitte ainult Piibli lehekülgedel ja kord tulevikus viimsel kohtupäeval. Ta on oma salatul moel kogu aeg siin: kord sellena, kellel on nälg ja janu, siis inimesena, kes vajab riiet ja katust pea kohale, siis jälle haigena või vangisolijana, kes igatseb, et teda vaatama tullakse, tema eest palvetatakse ja hoolitsetakse. See on nagu muinasjuttudes, kus kuningas paneb selga kerjuserüü, et näha, millised on tema alamad tegelikult südames ja tegudes. Võiks öelda ka nii, et Kristuse kuningriigis on vähe glamuuri, aga see-eest palju hoolimist. Seal ei ole orje ega vange, vaid on päästetud, kes on vabad üksteist ja Jumalat teenima.
Aga veel enne, kui kätt palmioksa järele sirutada ja hääl hoosianna-hümniks lahti laulda, peatugem hetkeks sellel, mida Martin Luther on kirjutanud. Luther käsitleb Jeesuse Jeruusalemma-ratsutamise lugu sümbolistlikult. Juubeldavast rahvahulgast enam köidab tema tähelepanu eesel, kellel ta leiab olevat rohkem sarnasust inimese loomusega: kangekaelne, trotslik ja umbusklik. Inimese trotslikku hinge suudabki taltsutada vaid alandlik ja tasane Rahukuningas. Selline nagu Jeesus Kristus.
Lutheril on õigus, kui silmas pidada Jeruusalemma loo edasist käiku ja ka patust inimloomust üldse. Kangekaelsed ülemad ja alamad oma tühistes ajalikes toimetustes, võimetud tegema head ning tõstma oma silmi ja südant Jumala poole – nii on inimkond ikka elanud ja omi asju ajanud.
Advendiaja sõnum on aga ka selles, et meil inimestena on lootust päästele, et pimedusse ja kaamosesse koidab lunastav valgus. Sõnum armastuse ja rahu riigist kuuldub jätkuvalt ja see on märk, et Rahukuninga kannatus ja töö ei ole lõppenud. Laskem siis end taltsutada sel alandlikul ja tasasel, kes on lubanud, et tema ike on hea ja tema koorem on kerge. Õnnistatud advendiaega kõigile!

 

 

 

 

Tiina Janno,
Audru koguduse õpetaja