Enn Salveste ei karda teha elus kannapöördeid

Täna saab 50aastaseks õpetaja Enn Salveste – Lüganuse valla Voorepera küla mees, keda elu kogu aeg huvitavate väljakutsete ette seab.
Kaheksateistkümneselt otsustas ta iseseisvat elu elama hakata. «Ma otsustasin, et võtan oma elu ise pihku ja saatuse juhtida.» Ja suundus otse Järva-Madise kiriku rüppe. Usule tulemine on Ennul üks pidev kasvamine olnud, kus suunavat osa on mänginud õpetaja Vello Salum. Kirikus oli töömeest vaja ja sellele kohale Enn 1980. aastal asuski. Jee­susest sai teada vanaema pildipiiblit lugedes. «Jumala sõnal on vägi ja küllap sealt midagi kasvama hakkas.»
Usuteaduse instituudis käis esialgu vabakuulajana, kuni keegi «lausa sundis õppima minema». Enn vastu ei ajanud ja läks. 1980ndate lõpul oli aeg kirikus väga huvitav ja õppimine jäi soiku. Takistuseks sai ka reumahaigus.
Praost Harald Meri taotlusel sai Ennust 1987. aastal Järva-Madise koguduse jutlustaja. 1990. aastal ordineeriti ta samas diakoniks. «Aitäh tollastele otsustajatele instituudist, kes kannatlikult minu matriklit pikendasid, sest aeg nõudis tohutut tööd kirikus. Teenisin Järva-Madisel kirikumehest diakonini 15 aastat.»
Meeldib riskida
Siis alustas Enn Salveste uue eluga uues kohas. «Olin Viru praostkonna vikaardiakon, kuid elatist tuli mujalt teenida. Töötasin vangist vabanenutega ja ehitasin Ahtme varjupaika ning Aa hooldekodus naiste ja laste varjupaika.» Ta on olnud ka hooldekodu kap­lan. «Tulla turvalisest kogudusest täiesti teise keskkonda oli minu jaoks suur väljakutse. Väljakutsetest ei ole ma siiani lahti saanud, sest mulle meeldib riskida.»
Edasi tegeles Enn mitme projektiga. Lõi näiteks Virumaale avalikke internetipunkte. Ometi jumalateenistuslik elu ei katkenud. Järjekordne uus ja huvitav väljakutse oli töötamine Rakvere tööhõiveametis. Peast käis läbi isegi mõte vaimulikuametiga hüvasti jätta.
«Olin paar aastat pilla-palla. Seda oligi vaja, et mõista, mida ma õieti tahan. Olin juba eas, kus oleksin pidanud töö vilju maitsma. Mina aga olin ikka avatud uutele väljakutsetele. Siis kutsus Ove Sander pastoraalseminari.» Oli vaja stuudiumiga ühele poole saada. Järgnes poolteist aastat kõva õppimist. Iga päev oli kindlalt teada, mitu lehekülge bakalaureusetööd kirjutada. «Lõpuks sai valmis ja ma olen rahul.» 5. juunil 2007. aastal oli Enn üks 12 diakonist, kes preestriametisse ordineeriti.
Ta hakkas Kunda kogudust teenima, hiljem lisandus Narva-Jõesuu. 2007. a sügisest algas Simuna koguduse teenimine ja 2010. a kevadest on Enn Salveste Simuna koguduse õpetaja. Hooldajaõpetajana teenib Väike-Maarjas.
Võõras linnas ellu jääda
Kes otsib väljakutseid, see neid ka leiab. Salvestest sai 2007. aastal ka Peterburi Jaani koguduse õpetaja. «Kui esimesel hommikul Peterburis bussist maha astusin, tundsin end nagu märg kanapoeg. Olin – küll dokumentidega – täiesti võõras linnas. Vastu mulle ei tuldud, ise vaatasin, kuidas kohale saada. Et kui jääd ellu, siis tuled toime. Ma jäin.
Oli Jaani kiriku taastamise aeg. Pidin vastu võtma kiireid otsuseid ja pidama palju läbirääkimisi. Oli ka ärevaid aegu. Tagantjärele võtab nii mõnigi asi pead vangutama.»
Möödunud aasta 8. augusti torm murdis Väike-Maarja kiriku tornikiivri. «Kui kirikutornid juba langevad, siis on ikka maailma lõpu tunne küll,» kommenteerib Salveste ja loodab südamest, et kui mitte varem, siis 2012. aasta 8. augustiks saab torn korda. Poole sajandi künnisele jõudnud mees on endiselt valla väljakutsetele. Et neid tuleb, selles pole kahtlustki.
Tiiu Pikkur