Ema Teresa sõnum: rahu algab naeratusest

27. augustil möödus 100 aastat Agnes Gonxha Bojaxhiu sünnist, keda maailm tunneb Ema Teresana.
See 20. sajandi üks suuremaid heategijaid sündis praeguses Makedoonia pealinnas Skopjes albaania päritolu ehitusettevõtjast isa ja itaallannast ema kolmanda lapsena.
Kui tänane Albaania riik alles paar aastat hiljem maakaar­dile tekkis, jäi palju albaanlasi elama väljapoole selle piire. Eriti Kosovo aladele, mis on olnud pikka aega poliitiliste ja rahvuslike pingete põhjustajaks Balkanil.
Armastuse saadik
Agnes oli kümnene, kui suri isa, ning 12aastaselt otsustas ta saada nunnaks. Kaheksateistkümneselt lahkus ta kodust, et ühineda Iirimaal Loreto ordu õdedega, ning asus siis peatselt Indiasse.
Andes 1931. aastal nunnatõotuse, töötas ta 17 aastat Calcuttas õpetaja ja koolidirektorina. 1946. aastal kuulis aga Ema Teresa Jumala häält, mis käskis tal pühendada oma elu vaeste aitamisele.
Calcutta slummides nälgijate, haigete ja surijate eest hoolitsedes tuli talle nii palju abilisi, et 1950. aastal sai ta paavstilt õnnistuse Tegeva Armastuse Saadikute ordu rajamiseks.
Nende missiooniks oli Ema Teresa enda sõnul «aidata näljaseid, hüljatuid, kodutuid, pimedaid ja leeprahaigeid – kõiki, kes olid ühiskonnast välja tõrjutud ning keda varem või hiljem ootas surm».
Vaid 13 inimesega alustanud ordusse kuulub praegu üle 5000 nunna ja nende tegevus on laienenud rohkem kui 100 riiki üle maailma. Lisaks vooruslikkuse, vaesuse ja kuulekuse vandetõotusele annavad sellesse kuuluda soovijad veel ka neljanda tõotuse, kus lubatakse teenida väetimast väetimaid kogu südamest ja ilma vastutasuta. Ema Teresa oli esimeste hulgas maailmas, kes hakkas rajama varjupaiku ka aidsi-haigetele.
Albaania – ateistlikust nõidusunest ärkav maa
Oma etnilist kodumaad sai Ema Teresa külastada alles 1991. aastal, kui seni täielikus rahvusvahelises isolatsioonis elanud ja ennast maailma esimeseks ateistlikuks riigiks kuulutanud Albaania normaalsesse ellu tagasi pöördus.
Mul oli võimalus seal septembris põgusalt viibida ja näha oma silmaga, kuidas praegune Albaania oma kuulsaimat tütart hindab. Lisaks linnatänavatele püstitatud ausammastele terendasid Tiraana keskväljakul juba kaugelt Ema Teresa näopiltidega ülisuured transparendid.
Pealinnas on talle hiljuti rajatud ka muuseum, mida mul kahjuks näha ei õnnestunud. Küll aga said huvilised päris hea ülevaate Ema Teresa elust näituselt, mida novembri lõpus Albaania saatkonna kaudu meie riigikogu konverentsisaalis lühikest aega eksponeeriti.
Kuigi ristiusk jõudis nendele aladele juba Rooma impeeriumi päevil, kuulus Albaania 15. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi alguseni türklaste Ottomani impeeriumi koosseisu, kui enamik rahvast võttis vastu islamiusu. Veel enne Teist maailmasõda oli rahvastikust 70% muslimid ning 30% kristlased.
Albaania kristlikuks taassünniks võib pidada 1993. aastat, kui paavst Johannes Paulus II pühitses Tiraanas pärast totaalset kommunistlikku diktatuuri ametisse esimesed neli piiskoppi.
On huvitav näha, kuidas ühes Euroopa riigis, milles usklikuks olemine veel mõnikümmend aastat tagasi oli kriminaalkuritegu, kerkib tänapäeval nii linnadesse kui maale aina uusi ja uhkeid kirikuid. Kahekümne aastaga on Albaanias avatud paarkümmend munga- ja ligi 70 nunna­kloostrit.
Kutsumuselt tervele maailmale
Ema Teresa suri 1997. aastal ja maeti riiklike austusavaldustega tema enda rajatud ordu peakloostrisse Calcuttas. Tema haud on kujunenud tõeliseks palverännukohaks. Nüüdsed Albaania poliitikud on soovinud oma rahvuskangelase põrmu kodumaale ümber matta, kuid Indias, kus ta tegi oma elutöö, ei taheta sellest midagi kuulda.
Enda kohta on Ema Teresa ise öelnud nii: verelt olen ma albaanlane, kodakondsuselt indialane, usundilt katoliiklane, kutsumuselt kuulun aga tervele maailmale.
Selle tõenduseks on kõige austusväärsemad tunnustused, nagu John Kennedy inimsuse, Jawaharlal Nehru üksteisemõistmise ja Albert Schweitzeri preemia.
Maailmakuulsuse tõi Ema Teresale 1979. aastal saadud Nobeli rahupreemia. Selle väikese ja vapra naise elu on tõestuseks, kuidas nähtavaks elatud kristlik ligimesearmastus suudab lammutada eraldavaid vaheseinu nii rahvuste, rasside, kultuuride kui ka religioonide vahel.
Mihkel Kukk

Pildigalerii: