Eluvee allikal

Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja. Ja ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat: «Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.» Ja troonil istuja ütles: «Vaata, ma teen kõik uueks!» Tema ütles: «Kirjuta, sest need sõnad on ustavad ja tõelised!»
Ja ta ütles mulle: «See on sündinud! Mina olen A ja O, algus ja ots. Mina annan janusele ilma tasuta eluvee allikast. Võitja pärib selle kõik ning mina saan temale Jumalaks ja tema saab minule pojaks.»
Ilm 21:1-7

Maa ja ilm tähistasid vanas keelepruugis maad ja taevast. Kui nägija Johannes jutustab sellest, kuidas ta nägi uut taevast ja uut maad, siis võib ka öelda, et see on tema nägemus uuest maailmast, uuest loodust.
Ratsionaalsele, oma mõistust jumaldavale inimesele on muidugi sellised nägemused liig mis liig.
Seda enam, et meie suhtumine ellu on muutunud nii tänaste tegemiste keskseks, et see sõnum lihtsalt ei mahu nende asjade kõrvale.
Seega, seistes nii pretensioonika sõnumi ees, peame tõsiselt küsima, millele pöörata erilist tähelepanu. Mis võiks olla kandvaks ideeks või teljeks arvestades valdavalt siinpoolsusele orienteeritud inimesega? Minu meelest on selleks teljeks troonilistuja sõnad: «Vaata, ma teen kõik uueks!» Sõnumi kuulajalt eeldatakse sel juhul küll usku, et Jumalal on meile midagi veel seniolematut anda.
Tänane tekst on antud, kiriku kalendri järgi, surnute mälestuspüha jutluseks. Surnute mälestamisega seoses, õigem oleks siiski vist öelda, surmaga seoses, inimene mõtleb ja argumenteerib pisut teistmoodi kui tavaliselt. Küllap kõigil inimestel on kogemus, mida tähendab leinata lähedast inimest. Kui lahkunuks juhtub olema noor inimene, siis seda teravamalt esitame küsimusi. Kas surm oli paratamatu? Kas surm on karistus?
Tunnetame selgelt piiri, millest üleastumine on elavale inimesele võimatu, aga mille taha tahaks siiski piiluda.
Tänane sõnum ütleb selgesti: vana hävimine ei ole kättemaks. Uue loomine on Jumala and. Jumal annab midagi veel ka siis, kui vana on kokku kukkunud.
Tekst sisaldab näite toimuvast muutusest. Sõnumis esineb viide olukorrale, kus merd ei ole enam. See tuletab meelde Piibli algust. Seal on räägitud ürgmerest kui suurest kaosest, mille kohal hõljus Jumala Vaim. Jumala loomistöö tähendas kaosele piiripanemist. Teistkordselt tuleb Piiblis hävitava vee teema üles veeuputusloos. Täna ei ole aga meri enam ammu võrreldav kaosega. Pigem on see loodupärase olukorra sümbol, mida tuleb sellisena hoida ja austada. Vaenlasest on saanud sõber. Mere kaldale ostetakse tänapäeval elukoha soetamiseks kõige kallemaid krunte. Muutus on olnud võimalik.
Näide merest on aga ainult üks viide sellele, mida Jumal saab oma loomistöös teha. Kaos saab korraks, mõttetus mõttekaks.
Tegelikult on meil võimalik loodu uuenemist või uuekssaamist kogeda kõikjal. Selle tõestust ei olegi vaja otsida ainult Piiblist. Kooliminev laps saab õppimisest aru ühtemoodi – ta kogeb selle vaeva ja nii mõnigi kord peab kogu ettevõtmist mõttetuks. Täisealine inimene kogeb aga ebaõnnena seda, kui ühel või teisel põhjusel ei ole olnud võimalik elus piisavalt palju õppida. Näiteid võiks tuua lugematul hulgal. Me oleme aga nende muutustega niivõrd harjunud, et ei oska neid lahutada oma tegemistest, seega ei pea neid Jumala anniks.
Küllap ei saaks see ka olla eesmärk omaette, et me aina ja alati märkaksime Jumala suuri tegusid. Milleks! Me ei pea Jumalat kontrollima. Jumala suurus ei sõltu meie tähelepanust. Tänase ilmutusliku sõnumi eesmärk on vastupidine. Nägija Johannes tahab otsivat inimest tema usus kinnitada. Siin ütleb Issand: «Mina annan janusele ilma tasuta eluvee allikast.»
Nii mõnigi inimene on vahest küsinud, et mis ma selle eest saan, kui ma kirikus käin, kui ma usun. Siin on vastus. Jah, raha ei saa. Sellel, mida Issand annab, ei ole rahalist ekvivalenti. Aga see, kellel on janu, saab juua eluvee allikast. Isegi surmas.
Jüri Vallsalu, Hageri koguduse õpetaja