Elukestev õpe – julgen soovitada

Mõnikord juhtub, et alustad suurest tuhinast kantult mingi uue ettevõtmisega, maalides oma vaimusilmas pilte edulugudest, uutest suhtlusallikatest ning rikastavatest kogemustest. Mõnikord juhtub ka seda, et suur tuhin vaibub oodatust kiiremini ning paneb mõtlema selle üle, kas ettevõtmine oli ikka tingitud soovist milleski paremaks saada või oli tegemist lihtsalt järjekordsete eneseotsingute uue katsetusega.
Just seetõttu kõhklesin pikalt, enne kui viisin kevadel paberid sisse Võrumaa kutsehariduskeskusesse. Kõhklesin, sest olin ju alles aasta tagasi alustanud magistriõpinguid, kuid üsna varsti akadeemilisele puhkusele siirdunud. Eks südametunnistus ju pisut piinas, sest ma pole eriti selline tüüp, kes liiga kiiresti oma otsuseid muudab.
Mingi rahutus on minus aga ometi juba pikalt pakitsenud ning see pakitsus vormus ühel hetkel üsna selgeks teadmiseks: tundsin, et tegelikult tahan juba ammu õppida midagi praktilist, luua midagi oma kätega, näha oma töö tulemust mingil käegakatsutaval moel.
Käsitöö jaoks pole mul ei kätt ega silma ning see pole mind ka kunagi huvitanud. Küll aga meeldib mulle vahel oma lõbuks kulinaarseid katsetusi harrastada. Kui ma tänavu Kevadtormil üsna mitu korda oma kaasvõitlejaid pannkookide, praekartulite või võileivatordiga rõõmustasin, sain aru, et kaotada pole midagi ning kui mõte on juba idanema hakanud, tuleb proovida. Juunis viisin dokumendid sisse abikoka erialale, augustis käisin vestlusel ning sügisel algas kool.
Julgen oma uuest seiklusest nüüd juba avalikult kõnelda ja kirjutada seetõttu, et mu tuhin pole veel lahtunud ning nüüdseks olen täiesti veendunud, et ei lahtugi. Meid pole kursusel palju, kuid kõik on omamoodi isiksused ning eri vanuses ja see loob ka sotsiaalses mõttes üsna kirjusid olukordi.
Suurema osa ajast veedamegi õppeköögis, kus peame toime tulema nii üksikvõitleja kui meeskonnana. Meil on peas veidrad võrgud ja ees põlled, me küpsetame, keedame, hakime, koristame, peseme nõusid, maitseme üksteise tehtud toite ning avaldame arvamust. Meil saab palju nalja ja vahel tekib pingeid ning vahel tunnen, nagu oleksin enese teadmata sattunud mõnda tõsieluseriaali.
Peamine on aga see, et igal nädalal astun korraks mingisse täiesti teise maailma, täiesti teise rolli ja teen midagi, mida ma eluaegse paduhumanitaarina isegi pole osanud kujutada. Ja see tegevus on kuidagi nii vabastav ning lõõgastav. Tunnen ka, et esimest korda saan rahulikult olla üks teiste hulgas, ilma et kuklasse koputaks pidev teadlikkus oma ametialasest rollist ja kohustustest.
Mu esimene praktikakogemus on samuti juba seljataga: see oli ühe härra 90. sünnipäev, milleks oli tellitud rikkalik laud. Külmlaua- ning praemäed kadusid paari tunniga – meie kokaga kahekesi valmistusime selleks kaks pikka päeva. Loobusin küll võimalusest proovida liudadega peoseltskonna ette triivimist. Keeldusin sellest väljakutsest lihtsal põhjusel, et tahtsingi jääda n-ö kulisside taha.
Kulisside taga aga toimub palju, sest kõik peab olema õigesti sätitud, õige maitse ning temperatuuriga ja õigeks ajaks valmis. Seda põhimõtteliselt sekundi pealt. Mis sellest, et kaks päeva on olnud eeltööd – viimaks on ikka paljuski määrav just sekundite mäng. Keegi ei näe seda, mis toimub kulisside taga. Keegi ei mõtle sellele ega peagi mõtlema, kui palju eeltööd on vaja teha selleks, et üks pidu oleks täiuslik.
Ja sekundi pealt õigel ajal viib rahulikult naeratav perenaine liuad lauda. Pidu algab, rahvas sumiseb rõõmsalt. Ja siis saabub keskendunud vaikus: kõik naudivad juubelirooga. Meie kokaga istume teisel pool seina asuvas köögis lõpuks ometi maha. Minul on jalatallad hellad, selg kange ning parema käe ranne noaga töötamisest lõtv. Kuid lõdva randmega saabub ka pingelangus ja mingi uutmoodi rahulolu.
Lahkun tagaukse kaudu parasjagu siis, kui elurõõmsad daamid ning galantsed vanahärrad juba tantsu keerutavad. Mu köögiaurudest õhetavaid palgeid jahutavad selle aasta esimesed lumehelbed, mis on juba jõudsalt katnud Piusa jõe vonklevat sängi palistavad sümmeetrilised kuplid.
Niidu peal auravad hobused, päike on juba poolenisti metsade taga. Ja mina veeretan veel tükk aega mõtteid sellest, kuidas esimest korda elus ei pidanud olema see, kes laua otsas kõnet peab, vaid kes tegi nähtamatuks jäädes kõik selleks, et üks paljudele inimestele oluline pidu korda läheks.
Kui tänapäeval kõneldakse tihti elukestvast õppest, siis julgen just jagada ning soovitada seda, mida ise praegu kogen: enda erialast ja mugavustsoonist väljumist. Maailm justkui plahvatab mingis hoopis teises võtmes ja paneb veel ehedamalt tajuma seda, kui palju vaimu on kõiges selles, mida inimene teeb.
Praegu õpib Võrumaa kutsehariduskeskuses peale minu veel kaks vaimulikku. Vahel koolist kõneldes jagame muljeid ja kordagi veel pole keegi meist rahulolematust ilmutanud – pigem on kõigil sära silmis ja tahe õppida suur. Küllap võimalus näha oma pühendunud töö materialiseerumist on midagi imetaolist meie jaoks: kui mitte just otseselt nähtamatu armu nähtav märk, siis kindlasti nähtav märk nähtamatust pingutusest.

 

 

 

 

 

Anna-Liisa Vaher,
kolumnist