Eluaegsed kinnipeetavad pandi mõtlema

Eesti karistussüsteemi järgi tähendab eluaegne vanglakaristus kinnipeetavale vähemalt 30 vangistusaastat.
Balti Kriminaalpreventsiooni ja Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Instituut viis 2007. aasta juulist 2008. aasta augustini läbi projekti «Eluküsimused», mis oli suunatud eluaegset vanglakaristust kandvatele isikutele. Projekti tulemusi arutleti 16. oktoobril toimunud samanimelisel konverentsil, kus lisaks Eesti spetsialistidele osalesid eksperdid Taanist, Lätist, Suurbritanniast ja Soomest. Eesmärgiks oli jagada Põhja-Euroopa ja Balti riikide kogemust pikaajalise ja eluaegse vangistuse täideviimisel ning ühtlustada kinnipeetavate kohtlemist ja vangistuse täideviimist Euroopas.
Kuidas tulla toime enda ja ümbritsevaga
Kokku koosnes programm erinevatest moodulitest, pidades laiemalt silmas kõiki osapooli, kes on seotud vangistuse täideviimise, resotsialiseerimise ning inimõigustega. Programmi raames kohtus 5–7-liikmeline eluaegset vanglakaristust kandvate isikute grupp seitsme erineva eriala (psühholoogia, kriminaalhooldus, korrektsioon, teoloogia, ohvriabi, õiguskaitse ja meedia) vabatahtlikega.
Programmi genereerijateks olid kinnipeetavad, seetõttu otsiti vastuseid eelkõige nende endi küsimustele, näiteks: kuidas tulla toime igatsustunde, agressiivsuse ja elukriisidega, kuidas leida motivatsiooni ning oma ideid ellu viia?
Muu hulgas käsitleti ka kriminaalhooldusega seotud küsimusi: ennetähtaegset vabastamist, kinnipeetava riskihindamist, käitumiskontrolli, aga ka valvurite, vangla direktori ja administratsiooni töökorraldust.
Teoloogia teemadest arutleti erinevate religioonide ja Jumala mõiste üle. Räägiti elu mõttest, usust kui ärist, elust pärast surma, sellest, kuidas parandada tehtud vead, pattudest, karistusest (miks inimesed karistavad karmimalt kui Jumal?) ning heast ja halvast üldiselt.
Anti ka ülevaade õiguskaitsest (riik ja õigus, seadused) ning meedia toimemehhanismidest (pealkiri ja selle tulem, ajakirjaniku pädevus ja töö eetika).
Säilitada käitumisoskused ja tahe
«Eluküsimuste» projektijuhi Keili Kollamaa sõnul oli töö huvitav ja täis üllatusi. «Kõik inimesed on erinevad, kõik suhted, mis tekkisid, olid erakordsed. Kokkuvõttes võib öelda, et kohtumised toimusid sõbralikus õhkkonnas. Kinnipeetavad soovisid tekitada head kontakti enda ja ühiskonna vahel. Minu arvates see õnnestus. Toimusid avatud arutelud, juhtumianalüüsid, ettekanded ja grupitööd. Vähendati kinnipeetavate mõttelaiskust, arenes tihe mõttevahetus ning mõtestatud tegevuse abil säilitati vaimne tervis,» hindas Kollamaa saavutatut.
«Eesti seaduste kohaselt avaneb eluks ajaks vangi mõistetud isikutel võimalus taotleda ennetähtaegset vabastamist siis, kui neil on karistusest reaalselt kantud 30 aastat. Teistes Euroopa riikides saabub see õigus kümne kuni kahekümne aasta vahel. Läbimõeldud peab olema nii vabastamise kord ja ettevalmistus kui ka vabastamisjärgse abi ja kontrolli vahekord. Oma tegevusega soovime neile väljakutsetele tähelepanu juhtida,» osutas Kollamaa projekti vajalikkusele.
«Programmi käigus keskendusime ühiskonnaelust pikaks ajaks kõrvale jäänud isikutele, soovides välja selgitada, kui paljus on nad minetanud prosotsiaalse käitumise oskused ning omandanud uue elustiili, mis raskendab tavaellu lõimumist. Selgus, et peamisteks takistusteks on passiivsus, prosotsiaalse suhtlemise harjumuse ja soovi kadumine. Nad on pikka aega vangistuses viibinud, suhtlemisprobleemidega inimesed, keda iseloomustab kompleksne sotsiaalne toimetulematus. Samas muutuvad ka isiksuseomadused kiiresti negatiivses suunas, kui inimene ei saa õigel ajal abi või nõu.
Selliste inimeste lõimimine ühiskonda on olulise tähtsusega nii iga rehabiliteeritava inimväärikuse seisukohalt kui ka kuritegevuse ja sotsiaalsete probleemide vähendamisel Eestis tervikuna.»

Merje Talvik