Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Elu pisiasjad

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Üks õpetaja küsis kord koguduselt: «Mis te
arvate, mida peab tegema selleks, et su patt saaks sulle andeks antud?» Pärast
väikest vaikusehetke vastas keegi: «Pattu peab tegema.»

Ja see on sõnum, mida me oleme kuulnud
temalt ja kuulutame teile: Jumal on valgus, ja temas ei ole mingit pimedust.
Kui me ütleme: «Meil on osadus temaga», kuid käime pimeduses, siis me valetame
ega tee tõtt. Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on
meil osadus omavahel ning Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust.
Kui me ütleme: «Meil ei ole pattu», siis me petame iseendid ja tõde ei ole
meis. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab
andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. Kui me ütleme: «Meie ei ole
patustanud», siis me teeme tema valetajaks ja tema sõna ei ole meis. Mu lapsed,
seda ma kirjutan teile, et te ei teeks pattu. Aga kui keegi patustab, siis on
meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige, ning tema on
lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma
pattude eest. Ja sellest me tunneme ära, et oleme teda mõistnud, kui me peame
tema käske. Kes ütleb: «Mina tunnen teda», aga ei pea tema käske, see on
valetaja ja temas ei ole tõde. Kuid kes peab tema sõna, selles on tõesti Jumala
armastus saanud täiuslikuks. Sellest me tunneme ära, et oleme temas. Kes ütleb
enese püsivat temas, see on ka ise kohustatud käima nõnda, nagu tema on käinud.

1Jh 1:5–2:6

 

Üks õpetaja küsis kord koguduselt: «Mis te
arvate, mida peab tegema selleks, et su patt saaks sulle andeks antud?» Pärast
väikest vaikusehetke vastas keegi: «Pattu peab tegema.»

Paulus ütleb, et me kõik oleme pattu teinud
ja ilma jäänud Jumala kirkusest (Rm 3:23). Nii et see tingimus on meil
täidetud. Mõni inimene väidab, et kirikus räägitakse liiga palju patust, kuid
üle ega ümber patu me kristlastena vaadata ei saa. Tänase jutluse aluseks olev
tekst rõhutab lausa kaks korda järjest: kui me ütleme: «Meil ei ole pattu»,
siis petame iseendid.

Kui me nüüd oleme jõudnud patu
tunnetamiseni, siis võiks see meilt võtta kogu jõu ja eneseväärikuse. Ent
prohvet Jesaja ütles kord: Issand annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu (Js
40:29). Ja Jeesus lisab: Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes
ennast ise alandab, seda ülendatakse (Mt 23:12).

Edasi oleks kõik väga lihtne, kui me
suudaks elada kõiges Jeesuse õpetuse kohaselt. Johannese kirja autor pöördub
(ehk liigagi) südamlikult me poole: «Mu lapsed, seda ma kirjutan teile, et te
ei teeks pattu. Aga kui keegi patustab, siis on meil eestkostja Isa juures»
(2:1). Jumal tahab, et me ei teeks pattu ja ometi ta on arvestanud sellega, et
teeme. Ta on andnud eestkostja, kellegi, kes meie süü on enda peale võtnud, ent
kes on ka meile eeskuju andnud.

Samas kirjas on öeldud, et Jumal on valgus
ning meid õhutatakse käima valguses. Kui sa kõnnid mööda pimedat keerdkäiku,
siis ei piisa valgusest, mis on süüdatud teadmata kaugusel asuvas sihtpunktis.
Kogu tee peab olema valgustatud, et sa ei eksiks. Kui ikkagi mõni olukord
sunnib sind õigelt rajalt kõrvale astuma, siis on oluline üles leida tee, mida
sa tead, et see viib sind sihile.

Kirjanik Mark Twaini juurde oli kord tulnud
ärimees, kes oli tuntud oma kahtlase eluviisi poolest. Mehed vestlesid maast ja
ilmast. Ühel hetkel ütles ärimees: «Enne oma surma tahan ma käia Pühal Maal,
ronida Siinai mäe otsa ja lugeda tipus valju häälega kümmet käsku.» Mark Twain
olla talle vastanud: «Mul on parem idee. Sa võid jääda oma kodulinna Bostonisse
ja pidada siin neist kümnest käsust kinni.»

Sageli lükkab inimene edasi võimaluse olla
hea ja käitub hetke olukorras nii, nagu parasjagu juhtub. Tahame küll olla
täiuslikud, aga mitte kohe täna ja mitte igas pisiasjas. Ent täiuslik hõlmab
nii pisiasju kui ka suuri ettevõtmisi, nii tänast kui ka homset päeva.

Enamikul inimestel on ideaalid ja unistused
ning kujutlus sellest, mis on õige. Need ideaalid on reeglina head (isegi kõige
paadunumatel pättidel). Miks me siis ei ela ideaalses ühiskonnas? Sellepärast,
et liiga paljud inimesed löövad liiga paljudes asjades käega, annavad alla,
loobuvad oma õilsatest kujutlustest ja mõtlevad: ah, las läheb, nagu läheb.

Suur tarkus on vormida oma ideaalid
selgeteks eesmärkideks ja pidada neid siis kogu aeg silmas. Nii headel kui
halbadel aegadel, nii õnnes kui ebaõnnes. Johannese kiri ütleb selgelt: kes
peab tema sõna, selles on tõesti Jumala armastus saanud täiuslikuks. Meist pole
keegi täiuslik, aga meil on, mille poole püüelda.

Mare Palgi

Mare Palgi

Mare Palgi,

Kose koguduse õpetaja