Elu on pakkunud võimalusi ise elu muuta

Perekonnapärimus räägib, et kui Tiit Salumäe isa Eduard oli jõuluõhtu jumalateenistuse Kodavere kirikus ära pidanud, pidi ta kiiresti leidma sõiduvahendi, et oma lapseootel naine Tartusse sünnitusmajja viia. Tartusse kihutati kolhoosist saadud veouatoga. Esimese jõulupüha hommikul, kui Eduard Salumäe oma kirikus kogudusele kuulutas, et üks poeg on meile antud, ei teadnud ta veel, et ka temale on umbes samal ajal üks poeg antud.
Tänavu 25. detsembril saab sellest 60 aastat. Kui tavaliselt on Tiit Salumäe jõulude ajal koos oma kogudusega kodukirikus Haapsalus, siis seekord on nad abikaasa Liaga pühal maal.
Vastsündinud jõululapse tervis ei olnud kuigi paljulubav. See on hiljem välja tulnud ema ja isa kirjavahetusest.
«Küll aga olen elus mitu korda tundnud ingli kätt,» tunnistas Tiit Salumäe. Kord Paistus ristiema juures olles jooksis ta, 6–7aastane poisike, kõrgest mäest alla maanteele. Just siis sõitis mööda suur palgiveoauto: palgid ees, siis pikk puu vahel ja selle taga järelkäru. Palgivirn tuhises tolmupilve mattudes mööda ja Tiit hakkas üle tee minema, kui keegi tõmbas teda tagasi. Selsamal hetkel jõudis tema kohale järelkäru.
See oli üks lapsepõlveelamus, aga neid ingli tuntavaid puudutusi on olnud hiljemgi, tunnistas Salumäe. Vahel võib hilinemine olla pääsemine. Salumäe meenutas, et peapiiskop Jaan Kiivit sen jäi kord Prahas ummikusse ega jõudnud lennukile. Lennuk, millest ta maha jäi, kukkus alla.
Kas jõululapsena on teie elu olnud kergem?
Ütleksin, et elu on olnud meeldiv. Olen elanud huvitaval ajal. Nii sündmusterohket ja pöördelist aega kogeda, nagu Eestis on olnud, pole kaugeltki tavaline. Näha ühe süsteemi kokkuvarisemist; näha, kuidas maailmas muutuvad inimsuhted ja olud – kui see ka ei pane inimest uskuma Jumala vägevusse, siis kas miski veel üldse võib inimese hinge puudutada!
Tänavused jõulud veedate pühal maal. Miks?
Esimest korda olin pühal maal 20 aastat tagasi, kaks nädalat jõulude ajal koos abikaasaga. Olime suure hulga soomlastega. Veetsime mõne päeva Punase mere ääres Eilatis, siis Jeruusalemmas. Et Petlemm oli pikalt kinni olnud, osutus just jõulude ajal 1991 võimalikuks sinna minna. Südaööteenistust vaatas rahvas suurelt ekraanilt, aga mina tahtsin pääseda Jeesuse sünnikirikusse ja see mul õnnestuski. Pääsesin läbi mitmest kontrollpunktist ja mitme seikluse järel õnnestus mul kirikusse pääseda, sealjuures isegi koos fotoaparaadiga, mis oli rangelt keelatud. Nüüd ongi mul pilt, kus istun Petlemma sõime ja hõbedase tähe juures. Kuidas me öösel õige bussi üles leidsime ja reisikaaslaste juurde Jeruusalemma saime, on omaette imeasi.
Pärast jõulu olime Galileas Geneetsareti järve ääres. Oli soe nagu suveõhtul, apelsinid olid valminud, suur valge roosipõld laius järve ääres. Adusin seal, et laul «Üks roosike…» ei ole mitte niisama «kuskilt tõusnud».
20 aastat tagasi oli see mulle peaaegu unelmate reis, sest alles olid piirid lahti läinud.
Olen olnud pühal maal ülestõusmispüha ajal – oli suur elamus käia ristikäigul mööda Via Dolorosat, pidada Kristuse tühja haua juures jumalateenistust ja seada armualuda.
Üks pikem külaskäik kümmekond aastat tagasi oli seotud lepitusaktsiooniga, mille korraldasid evangeelsed mariaõed.
Millised on teie selle aasta plaanid pühal maal?
Külastan Haapsalu sõpruslinna Petlemma linnapead. Kohtumise üks eesmärke on anda värsketele sõprussuhetele sisu, et mõlema linna luteri kirikul võiksid tekkida sõprussuhted. Usun, et poliitilised olud ei jää seal igavesti nii halvaks, kui on praegu.
24. detsembril pean teenistust koos piiskop Munibi ja Petlemma luteri kiriku õpetajaga, loodan osaleda ka ööteenistusel Kristuse sünnikirikus.
25. detsembril teenin Jeruusalemmas sealsete luterlaste peakirikus koos piiskop Munibiga. Munib on praegu luterliku maailmaliidu president, õppinud Soomes ja räägib soome keelt. Olen temaga varem mitu korda kohtunud, viimati Soome peapiiskopi pühitsemisel.
Külaskäigu korraldusliku poolega on tegelnud meie head sõbrad birgitiinid, sealse kloostri juhataja on seesama õde, kes rajas Pirita kloostri. Tallinnas saime temaga Pirita kloostri aastapäeval kõiges kokku leppida, sest pühal maal peab olema kõik üksikasjadeni selge, eriti kui on tegemist Iisraeli-Palestiina kontrolljoone ületaminsega.
Lendame välja 20. detsembri varahommikul, tagasi oleme 26. detsembril.
Jõuluajal võib Petlemmas olla palju rahvast, kas see mass ei heiduta?
Mina rahvast ei karda, ma ei näe suurt hulka inimesi hirmutavana. Pealegi, poliitilised olud teevad kõik, et inimesed sinna ei läheks.
Olete Eesti luteri kirikus üks kõige rahvusvahelisemaid mehi, n-ö kiriku välisminister. Kuidas te endas selle huvi avastasite?
Sain kiriku välissuhete komisjoni juhiks, kui Andres Põder valiti peapiiskopiks. Enne olin väliskomisjoni liige.
Välissuhtlus on alguse saanud minu kodust, isal olid tolle aja kohta keskmisest laialdasemad kontaktid välisilmaga, eriti Soomega, sest ta oli soomepoiss. Selle pärast represseeriti teda elu lõpuni. Tal oli elav side Saksamaaga, eriti siit lahkunud eestlaste ja baltisakslaste kaudu.
Andres Tauli isa saatis mulle talaaririide. Tänu temale sain endale ordinatsiooni puhuks talaari, selles õnnistati mind ametisse ja seda talaari kannan aegajalt praegugi.
Minu enda välissuhtlus hakkas arenema 1960. aastate lõpust, mil hakkasin kirjavahetust pidama. Konsistooriumis ametis olles tuli külalisi vastu võtta.
Piirid olid mulle nõukogude ajal suletud. Kuigi sain kutseid ja mind oli määratud delegatsioonidesse, luba riigist välja minna ei saanud. Pääsesin alles sulaajal välja, esimene reis oli koos praost Kuurmega piiblitõlke komisjoni asjus Soome.
Sealt edasi algas tihe suhtlemine. 1980. aastate lõpp ja 1990ndate algus oli nii kiire, et pidin naisele ütlema, mis programm ja mitmeks päevaks lähen, et ta saaks vahetada kohvri sisu. Aasiast tulin, kodust läbi ja kohe edasi. Tuli õppida aklimatiseerumist: nagu lennukisse istud, keerad kella selle aja järgi, kuhu lähed. Kohale jõudes oledki aklimatiseerunud. Tavaliselt läksimegi lennuväljalt otse nõupidamisele.
Mida kasulikku selline suhtlus annab?
Põnevaid kohtumisi. Aastaid osalesin CCADDs, kus koos käisid kirikute ja NATO riikide kaitseministeeriumide esindajad ning NATO kõrged sõjaveäejuhid. Arutlusel olid teoloogiliselt olulised teemad: desarmeerimine, vägivald, armastus, õigluse taotlemine.
Olen olnud Luterliku Maailmaliidu kommunikatsioonikomisjoni liige ja asepresident. Suhted pärinevad aastast 1980, mil Tallinnas oli maailmaliidu konverents. Siis käisid konverentsi külalised ka Haapsalus, see oli üks esimesi kordi, mil sõjaväelinna Haapsallu sattus väliskülalisi: piiskop Saksa DVst, ühe ajalehe peatoimetaja ja maailmaliidu sekretär. Pakkusime neile oma kodus lõunat.
Tänu maailmaliidule, kelle üks eesmärk oli seista info vaba likumise eest, saime Eestisse mitu seminari ja koolitust.
Välissuhtlus avardab taju, õpid nägema, et võib elada mitut moodi. Näed, et mis kaugelt paistab kuldne ja särav, ei pruugi seda olla lähedalt vaadates. Näed, et inimesed võivad olla kehvades oludes õnnelikud ja suurepäraste olude keskel õnnetud. Kui inimene on lurjus, siis võib ta seda olla igas olukorras. Kui inimene on vaba ja eetiline, on ta sõltumatu igas olukorras, olgu tal trellid taga või ees. 1990. aastate alguses õppisin, kuidas käia ümber minevikuga.
Suhtlemine seisab palju keele taga, keeleoskuseta aga ei ole suhtlemist. See oli nõukogude režiimi üks suuri kuritegusid, et inimesel võeti ära suhtlemiskeel, õpetati küll keeli, aga mitte suhtlemiseks.
Tahan julgustada kogudusi ja oma nooremaid kolleege suhtlema, et maailma ja tema jõujooni laiemalt tajuda.
Suhtlemise teine pool on info edasiandmine meie endi kohta. Infovahetus ja asjade nimetamine õigete nimedega on õige oluline nüüd, mil Eesti luterlik kirik on üks nii kodu- kui välismaal.
Kuidas kodused asjad kaugelt tulles paistavad?
Kui aus olla, ei ole meil viletsasti midagi. Piibliseltsi töö kaudu olen käinud neljal maailmaassambleel. On maid, kus Piibel on keelatud raamat. Selles mõttes ei ole meil viga midagi.
Meid ei saa aga võrrelda nende maadega, kus on rahva- või riigikirik, kus kirikul on kindel tulubaas ja materiaalne kindlustatus.
Meie töötame suuresti entusiasmist. Küsimus on, kui palju kellelgi entusiasmi on. Noortel on raske alustada.
Olete üks optimistlik kirikuõpetaja, ei kuule teilt kurtmist, et raha pole ja et kirikud on halvas seisukorras. Ütlete hoopis, et kirikud pole olnud kunagi paremas seisus kui praegu. Kust te selle optimismi võtate?
Tuleb endale jõujooned selgeks teha ehk nagu ütleb üks palve: aita muuta asju, mida saame muuta, ja leppida sellega, mida muuta ei saa. See ei tähenda passiivset alistumist. Mulle on elu pakkunud võimalusi ise elu muuta. Koguduse õpetaja saab muuta kogudust, praost muuta praoskonda, konsistoorium kirikut.
Kui nuriseksin elu üle, ei oleks ma õiglane. Pigem peaksin küsima endalt, mida ma ise olen tegemata jätnud.
Kui palju olete elus kahetsenud mõnd tegu või tegematajätmist?
Elamine tähendab kiireid valikuid. Elu on kui sepatöö: saad metalli töödelda, kui see on kuum. Käisin hiljuti Järva-Jaanis uue kirikukella pühitsemisel. Seal näidati kella valamisest videot. Kõik pidi selle juures kulgema väga täpselt. Sellised kellavalajad me olemegi. Vahel on valikud meie käes, vahel ei ole. Vahel märkame alles hiljem, et saanuks midagi paremini teha.
Kriitiline peab olema, aga sa ei saa ümber teha seda, mis on juba tehtud. Elu on tulevikuprotsesside suunamine ja korrastamine. Minevikukogemused on väärtuslikud selle poolest, et tulevikus paremini teha.
Kui palju olete oma isast eeskuju võtnud?
Palju, aga eks igaüks pea ikka ise oma elu elama. Mulle pakuti, et jätkaksin Kuusalus pärast isa surma tema tööd. Pidasin õigeks jätkata Haapsalus, kus ma olin olnud juba kümme aastat. Isa ei taotlenud kunagi «enda kloonimist». Ta oli väga loominguline inimene.
Isa oli hea luuletõlkija, lauluraamatus on palju tema laulutekste. Ta oli loominguline inimene, tal oli näiteks raske tähtaegadest kinni pidada. Isa ütles mulle: ära mine enne kogudusse õpetajaks, kui oled instituudi lõpetanud. Tegingi tema õpetust mööda, lõpetasin kooli, mind ordneeriti ja alles selle järel abiellusime, nagu vana komme ette näeb. See oli tol ajal tavatu.
Muusikud on öelnud, et pärast kontserti on tühi ja üldildane tunne. Mida kirikuõpetaja pärast jumalateenistust tunneb?
(Muiates) Et kas jõuan ikka järgmisele jumalateenistusele. Teenistus on üks suur kompleks, sõnaline, muusikaline ja vaimne pool peavad tasakaalus olema. Ei piisa vaimsest poolest. Kui õpetajal on sõnaline pool ette valmistamata, annab vaim talle ainult sõnad: «Klaus, du bist faul gewesen» (‘Klaus, sa oled laisk olnud’).
Jumalateenistus on kollektiivne teenimine ja tähtis on, et rahvas sellega kaasa tuleks. Kui pärast teenistust uksel kirikulistega hüvasti jättes näen, et neile on teenistus korda läinud, ei ole tühja tunnet. Küll aga võin väsinud olla, eriti kui ühel päeval on kolm teenistust. Pühapäevad on tihti 12tunnised tööpäevad.
Peame kirikuõpetajana olema vabad publikust, muusik hindab publiku aplausi, meie seda teha ei saa. Kuigi Kölnis järgnes piiskopi jutlusele vali aplaus ja piiskopi lahkumist saatsid hip-hip-hurraa-hüüded. Meil ei ole see kombeks.
Maailmas on kirikuid, kus kogudus on palju emotsionaalsem kui meil, aga see ei ütle sisu kohta midagi. Eestlane saab ehk alles nädala pärast aru, mida öelda tahtsid. See on seotud meie traditsiooniga ehk nagu president Toomas Hendrik Ilves ütles kevadisel metsapäeval Haapsalus, et kui teistele rahvastele on mets hirmutav, siis meile tähendab mets pelgupaika.
Kirikuõpetaja on väikeses kohas terava tähelepanu all. Kui raske on kogu aeg olla laitmatu?
Oleneb, kuhu piirid tõmmata. Omal ajal oli kirikuõpetajal kinoskäimine keelatud, aga minu eelkäija Haapsalus, Eerik Hiisjärv oli loonud mentaliteedi, et pastor võib kinos käia.
Mida õpetaja koguduselt ootab?
Mis see kogudus on? Üks kambas minemine läbi kergemate ja ja raskemate aegade. Lammaste lugemine. Karjane ei rõõmusta ainult 99 lamba üle, kes õhtul lauta tulevad, vaid läheb õhtupimedas seda ühte otsima, kes on kadunud. Rõõmustab, kui see on leitud.
Või kadunud poja lugu – inimene valib ise tee ja mõtleb, et saab õnnelikuks. Kui on kõik ära raisanud, tuleb tagasi. Kas jääme talle siis seda elupäevad meelde tuletama või võtame ta vastu?
Koos minemine, koos tegemine, koos töötamine – minule oli üks huvitavamaid aegu, kui sügaval nõukogude ajal, 1970. aastate lõpus, tegime Jaani kirikule põhaliku remondi. Ühe suvega sai kirik uue vahelae ja katuse. Vabatahtlikke töötegijaid oli üle saja, mõni töötas terve suve tasuta. Siis õpid oma kogudust rohkem tundma, sest õlg õla kõrval tellingutel töötades tulevad üles lood, mida muidu õpetajaga ei räägita.
Kui palju loete vaimuliku kirjanduse kõrval ilmalikku, näiteks juhtimis- jms raamatuid?
Juhtimisraamatuid loen ja neid tuleb lugeda. Suureks abiks olid 1990. aastate alguses, mil muudatused olid tohutu suured ja kiired, Soome kiriku korraldatud koolituspäevad. Õppisime, kuidas aega planeerida ja kalendrit pidada, kuidas hoiduda tarbetust stressist, kuidas jagada ennast töö ja puhkuse vahel.
Pastorid ei ole kuigi kuulekad selle käsu täitmisel, mis puudutab hingamsipäeva pühitsemist. Läbipõlemine ei tule mitte sellest, et inimesel on palju tööd, vaid sellest, kui ei ole tööd ja inimene tunneb, et keegi teda ei vaja.
Lehte Ilves,
Lääne Elu

Tiit Salumäe
Olen sündinud 25. detsembril 1951 Tartus kirikuõpetaja peres kuuenda lapsena. Ristitud Kodavere kirikus, kus isa oli sellel ajal koguduse õpetaja, 9. märtsil 1952 praosti ja pärastise peapiiskopi Edgar Harki poolt. Isa määrati peatselt Tarvastu ja hiljem Kuusalu koguduse õpetajaks, kus möödus mu lapsepõlv ja kooliaastad. Ema Johanna on töötanud nimetatud kogudustes kantseleiametnikuna. Lõpetasin algkooli Kuusalus ja keskkooli Loksal 1970. 1965 asusin õppima EELK UKK kirikumuusika osakonda ja 1970 EELK usuteaduse instituudi teoloogiateaduskonda.
Üliõpilasena teenisin Kuusalu, Loksa ja Leesi kogudust oma isa Eduard Salumäe praktikandina. Töötasin EELK konsistooriumi raamatukogu juhataja 1974–1988 ning kirjastus- ja pressiosakonna juhatajana 1988–1996. Lõpetasin usuteaduse instituudi teoloogia ja kirikumuusika alal 1975 magistritöö esitamise õigusega.
Ordineeritud õpetajaks Tallinna piiskoplikus toomkirikus 5. oktoobril 1975 peapiiskop Alfred Toominga poolt. Määrati, valiti ja introdutseeriti mind EELK Haapsalu Jaani koguduse õpetajaks (praegu EELK Haapsalu Püha Johannese kogudus) 14. detsembril 1975. EELK kirikukogu liige alates 1975.
Hooldanud olen erinevatel aegadel Lääne praostkonnas Martna, Noarootsi, Ridala, Lihula, Karuse, Hanila ja Vormsi kogudust. EELK Lääne praostkonna abipraost olin aastatel 1982–1992 ning praost alates 1992. EELK konsistooriumi assessor alates 1994 (valdkond käesoleval ajal: jumalateenistuslik elu, kirikumuusika, meediatöö, kirjastustegevus, infotehnoloogia, sakraalhooned ja kunstiväärtused).
Abielus organist Lia Salumäega (snd Sild) aastast 1975.
Lapsed: Maria Strauss ja Mirjam Behrendt (1976), Lydia Kalda (1977), Lea Salumäe (1978) ja Tiit Salumäe (1991). Kuus lapselast: Rahel Aurelia Strauss (2003), Matteus Kalda (2004), Rebeka Eliisabet Strauss (2004), Markus Rafael Kalda (2005), Marii Kalda (2007) ja Gloria Magdaleena (2011).

Teenistuskäik:
EELK Haapsalu Jaani koguduse õpetaja (EELK Haapsalu Püha Johannese kogudus) alates 1975
Lääne praostkonna mitmete koguduste hooldajaõpetaja erinevatel aastatel
Leningradi ingeri-soome luterliku koguduse hooldajaõpetaja (asus Puškinis) 1981–1989
E.E.L.K. Vancouveri Peetri koguduse asendusõpetaja juunist novembrini 2006
EELK Lääne praostkonna abipraost 1982–1992
EELK kirikukogu liige alates 1976
EELK lauluraamatukomisjoni liige 1976–1992
EELK revisjonikomisjoni esimees 1992–1994
EELK liturgilise komisjoni esimees alates 1991–2005
EELK liturgiakomisjoni esimees alates 2006
Käesoleval ajal: EELK avalike suhete komisjoni esimees, EELK infotehnoloogia komisjoni esimees, EELK kunsti- ja arhitektuurikomisjoni esimees, EELK välissuhete komisjoni esimees, EELK autasude komisjoni esimees, EELK piiskopliku nõukogu liige, SA Ajaleht Eesti Kirik nõukogu ja kolleegiumi liige, EELK Kirikupäeva ja Laulupeo sihtasutuse nõukogu liige, EV ja EELK ühiskomisjoni liige ja kultuuri alakomisjoni kaasesimees, Eesti Piibliseltsi esimees alates selle taastamisest 1991, EELK esindaja Eesti Kirikute Nõukogus ja meediatöö nõunik. Olen Eesti Lipuseltsi ja Eesti Kristliku Televisiooni juhatuse liige ning SA Haapsalu Piiskopilinnus nõukogu liige.
Aegade jooksul olen osalenud mitmes töörühmas, nimetan mõned: Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali orelifondi nõukogu, kultuuriministeeriumi aasta 2000 tähistamise asjatundjate komisjon, Eesti raamatu aasta peakomitee, Eesti Vabariigi 80. aastapäeva tähistamise ettevalmistamise asjatundjate komisjon, EELK kirikupäevade ettevalmistav toimkond, Eesti lipu 120. aastapäeva tähistamise toimkond. Olen kuulunud veel mitmetesse komisjonidesse ja töörühmadesse nii kiriklikus kui ühiskondlikus ja riiklikus liinis.
Ühiskondlik kuuluvus: Eesti Muinsuskaitse Selts; NMKÜ; Ordo Sancti Constantini Magni.
Luterliku Maailmaliidu Euroopa vähemuskirikute kommunikatsioonikomisjoni juhatuse liige 1989–2001 ja asepresident 1995–2001.
Lääne maavolikogu liige 1989–1993.
Autasustatud:
EELK teenete kuldrist, Valgetähe ordeni III järk, Haapsalu linna vapimärk, Kodanikupäeva aumärk, Eesti Skautide Ühingu märk, Kaitseliidu Lääne maleva teenetemärk.
Balti vabariikide 1990. a raamatukonkursi II ja III diplom.
Soome kiriku infovahetuse aastapreemia, EELK konsistooriumi aukiri 1991.

Teised temast
Tiit Salumäe on laia silmaringi ja suure töövõimega asjatundlik ja meeskonnatöös oluline kaaslane. Olen temaga koos olnud paljude riiklike ja kiriklike tähtpäevade juubelikomisjonides ning hea on targa ja sõbraliku inimesega koostööd teha.
Temale võib alati kindel olla ja teda usaldada. Tiit Salumäega võib küll luurele ja lahingusse minna. Palju õnne juubeliks!
Jüri Trei,
diplomaat, Haapsalu poiss

Tiit Salumäe paljude ametite hulgas on ka Eesti Piibliseltsi esimehe kohustuste täitmine. Ta on olnud ka seltsi taastamise üks algatajaid. Seda esimest korda, mil kohtusime, ei mäletagi, aga möödunud sajandi 70ndad ja 80ndad sisaldavad mitmesuguseid märksõnu: UI raamatukogu, Puškino, kirjastustegevus, mitmesugused oikumeenilised üritused jne.
Alates 1996. aastast oleme osalenud Ühinenud Piibliseltside Maailmaassambleedel Kanadas, Lõuna-Aafrikas, Walesis ja Lõuna-Koreas.
Pikkadel reisidel on olnud aega arutada paljusid teemasid ja «maailma parandada». Konverentside tihedatel ja pikkadel tööpäevadel püüab ta alati leida aega oma kirjadele vastata ja saata infot toimunu kohta Eestisse. Meenub üks seik Lõuna-Aafrika vabariigist. Istusime Aafrika kõige lõunapoolsemal tipul mäe otsas ja minu mobiili kasutades (Tiidul tol ajal mobiili ei olnud) korraldasime Eestis rahvusvahelise kirikliku ürituse ettevalmistamist.
Tiit ei ole mitte üksnes koostöövõimeline, vaid ka koostöövalmis. Soovin, et Jumala õnnistus oleks jätkuvalt Tiidu tegemistes.
Lisan juurde Tiidu kirjutatud mõtte, mis avaldati 10 aastat tagasi Eesti Piibliseltsi taastamise 10. aastapäeval: «Kui täna mitmedki küsivad: «Kas me niisugust Eestit tahtsime?», siis Eesti Piibliseltsina võime vähemalt ühte ütelda: «Jah, me tahtsime niisugust Eestit, kus Jumala sõna võib vabalt levida ja Piibel on kõigile inimestele kättesaadav.»
Jaan Bärenson,
kaasteeline