Elu neab ära surma

2 Korintose 5:1-10
On hilissügis. Loodus on kaotanud oma ilu ja sära. Puud on raagus ja linnulaul vaikinud. Otsekui surm oleks käinud ja oma jäise käega kõik kauni minema pühkinud. Ka kirikuaasta hakkab lõpule jõudma. Ning kord saabub lõpp meiegi maisele eksistentsile. Ometi ei pane surm kõigele elavale pitserit, vaid vastupidi – «elu neelab ära sureliku», nagu ütleb apostel Paulus.
Inimesed ei mõtle surmale, kui nende elus on kõik korras ja tervis hea. Elu pakub küllaldaselt tegevust, vahel ülearugi. Igatsev ohkamine taevase eluaseme järele tundub kuuluvat rohkem surivoodi ja leinatalituse juurde. Olgugi et tänapäeva maailmas toimub rohkesti õnnetusi ja katastroofe, mis viivad ära parimas eas inimesi, peetakse ometi loomulikuks, et surm tuleb siis, kui inimene on nii vana, et ta on elust lausa väsinud. Enda kohta arvatakse, et ega minuga midagi juhtu. Näen lapselapsi sirgumas ning pean rõõmsat pensionipõlve. Paraku ei lähe see alati nõnda.
Võib-olla just seepärast, et vanadust seostatakse surmaga, kardavad inimesed vananeda. Milleks muidu kõik kortsudevastased kreemid, üks parem ja kallim kui teine, või lausa ilu nimel tehtavad operatsioonid. Hallipäisele daamile vaadatakse kui laisale, kes ei viitsi oma välimuse eest hoolitseda. On välja antud lugematu hulk raamatuid, kus õpetatakse õigesti toituma tervise ja ilu säilitamise nimel. Vastavasisulistest nõuannetest kubisevad kõik naisteajakirjad. Seejuures unustatakse ära üks väga oluline asi, nimelt – näe vaeva, mis sa näed, aega sa ometi peatada ei saa, see tiksub omasoodu.
Ka kõige parema tahtmise juures ei õnnestu meil oma maist kesta igavesti säilitada. Miks me peaksimegi seda tahtma? Kristlastena me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas. Ise ei saa me midagi ära teha. Emaihus laskis Jumal koguneda aineid, millest sai meile elav ihu, millega siia ilma sündisime. Sünnihetkest peale hakkas see vananema ja muutub järjest viletsamaks ja laguneb viimaks koost.
Nõnda nagu Jumal andis meile selle ajutise eluaseme, saame me kord temalt ka igavese. Meile antakse ülestõusmisihu, samasugune, millega Jeesus hauast välja tuli. Me ei tea täpselt, milline see ihu saab olema, aga selles ihus «viibime Issanda juures». Ometi ei pea selle taevase pärast oma praegust ihu põlgama, nagu tegid seda näiteks paljud kreeka ja rooma filosoofid, nimetades oma ihu hauakoopaks.
Epiktetos haletses: «Vaene hing, kes pead kandma oma ihu nagu laipa.» Seneca kirjutas: «Ma olen kõrgem olend, sündinud millegi parema jaoks, kui et olla oma ihu ori.» Gnostikud soovisid üksnes maisest ihust vabaneda. Aga Paulus näeb asja teisiti: ta ei oota, millal hing vabaneb maise ihu koormast, vaid seda, millal Jumal annab uue «elamu», kirgastaud ihu, millega ta võiks igavikus teenida ja austada oma Issandat.
Surm ei ole vabastaja, vaid häving. See tähendab senise peavarju lammutamist ja vanade riiete seljast võtmist. Eesmärk ei ole saada senisest lahti, vaid panna ta maha selleks, et tohtida vastu võtta uus.
Paulus on kindel, et kristlasel on juba praegu eelmaitse tulevasest suus. Et see kord saab nõnda olema, selleks oleme saanud käsirahaks Vaimu. Kristlased on kahe maailma kodanikud, seistes ühe jalaga ajavoolus, teisega igavikus. Ihu on maa peal, kuid süda on taevas.
Kuidas me võime teada, mis toimub pärast surma? Me ei tea kõike sedagi, mis toimub käesolevas maailmas. Paulus teab, et Kristus on saanud esimeseks, surnuist üles äratatud inimsoo algliikmeks. Kristuse ülestõusmise tõttu teame, et ülestõusmine on olemas ja me tõuseme hauast kirgastatud ihuga.
Aga enne, kui meid taevaselt rõivastatakse, peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et saada kätte, mida oleme ihus olles teinud, kas head või halba.
Pühakiri ütleb surma kohta väga karmi tõtt: surm on patu palk. Surm on viimne vaenlane, kellele tehakse lõpp. Surma haardest on võimalik pääseda alles Kristuse tagasitulemisel. Praegu arvestame usklikenagi rohkem surma saabumise kui Kristuse tagasitulekuga.
Kristlane ei saa elada sarnaselt maailmaga, värisedes oma ihu inetuks muutumise pärast vanaduse tõttu, sest kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. Kristlane ei saa elada nagu teised, sest ta ka ei sure nõnda nagu teised. Kristlasele on surm minek ühest olekust teise, ta teeb läbi muutumise, nagu näiteks tõugust areneb liblikas. Kristlane pärib elu hoopis teisel tasandil. Kuigi lihtsam oleks kujutleda surma vaid elupaiga vahetusena, üleminekuna ühest olukorrast teise, nõnda nagu seda mõistsid gnostikud ja tänapäeva moodne müstika.
Aga õndsus pole kristlastel veel käes. Igatsedes taevase eluaseme järele, ei tohi me oma maiseid kohustusi unarusse jätta, sest nendest sõltub meie käekäik tulevikus. Mõeldes tulevasele, peaksime veelgi rohkem püüdma meile alles jäänud aega otstarbekalt kasutada, et teha võimalikult palju head oma ligimestele ning kuulutada neile rõõmusõnumit Kristusest, et neilgi võiks olla sama lootus, mis meil, olla kord taevases kodus. Aamen.
Mehis Pupart, Saarte praostkonna vikaarõpetaja