Elu muutus kaks tuhat aastat tagasi ja muutub täna

Jõulud on peatselt käes. Advendiaja nädalad andsid meile ka sellel aastal võimaluse jõuludeks valmistuda nii jõuluturul käies, kingitusi muretsedes, jõulukaarte saates, lastega jõulusalme õppides kui ka jõululaule kuulates ja lauldes. Mõtlen suure tänuga kümnetele kontsertidele, mis on toonud kirikutesse tuhandeid inimesi. Imetlen, kui palju meil on muusikuid, nii lapsi, noori kui eakamaid, kes on tulnud oma muusikaandeid pakkuma, ja ka tuhandeid kuulajaid. Meie ühiskonnas ja meedias on olnud jõulude ja aastavahetuse tähistamine oluliseks teemaks. Seda ilusamad tulevad pühad, mida parem on olnud ettevalmistus. Advendiaja õpetus on: ükskord me vaatame Kristusele otsa ja kohtume silmast silma. 

Vaatame tagasi paar tuhat aastat. Jõulusündmus Petlemmas pani inimesed vägagi erinevatesse uutesse ja ootamatutesse olukordadesse. Mõelge Maarja ja Joosepi peale. Joosep pidi koos oma lapseootel kihlatuga jätma oma kodu Naatsaretis ja minema riigi otsust järgides ennast kirja panema Petlemma. Küllap nad küsisid endalt, mis toimub, kuidas tuleme toime selle teekäiguga, kas meil on ikka kohustus asuda teele. Kuigi riik oli teinud otsuse rahvaloenduse osas ja usuliste ühenduste juhid olid teadlikud, milline on prohvetite kuulutus, ei olnud valitsejad mõelnud elu praktilisele korraldusele. Maarja ja Joosepi plaanid olid muudetud. Või mõtleme karjastele, kes teevad oma igapäevast tööd. Ingli laul katkestas nende harjumuspärase turvalise elu ja nad ruttasid otsima, ise ka täpselt teadmata, keda ja kuhu. 

Või mõtleme tarkadele, kes nägid tähte ja tundsid astronoomiat, ajalugu ja prohvetite ennustusi. Nad ei teadnud aga, kuhu peavad täpselt minema ja korralike kodanikena küsivad valitsejalt nõu. Nad olid teekonnaks valmistatud ja tahtsid sündinud juutide kuningale anda üle kingitused. Eneselegi teadmata põhjustasid nad aga sellega riigis suure segaduse. Kuningas Heroodes ei olnud informeeritud sellest, et tema riigis on sündinud Kuningas. Valitsejaid ja juhte häirib ikka see, kui toimub midagi, millest nad ei ole informeeritud. Valitseja tahab kõike teada. Karistus ei jäänud tulemata – Petlemma lapsed hukati. Petlemma sündmus ei andnud kellelegi võimalust jääda pealtvaatajaks. See mõjutas või isegi raputas kõiki selle ühiskonna liikmeid. 

Oleme valmistumas jõuludeks 2021. Teame, et meie tee ei lähe kunagi tagasi, vaid ikka edasi. Piibel õpetab meile, et iialgi ei ole võimalik minna tagasi sinna, kus oldi. Maailma ajalugu kinnitab samuti – mitte tagasi, vaid edasi. Kindlasti on meil palju õppida Martin Lutheri kirjast „Kas surma eest tohib põgeneda“ raske epideemia olukorras Johannes Hessile aastal 1527. Dr Uku Masing kirjutas „Kaebleme teiste ja enda pärast, et ollakse võimetud õppima. Ega me tea, mida õppida, ja kui oleme määranud nõnda ette oma elu, siis oleme sellega ühtlasi määranud kindlaks ka asjad, milledest me võtame õpetust, milledest mitte. Ja enamasti otsustame, et kõige kergem on õppida nii vähe kui võimalik. Sest õppida võib ainult see, kes on vaba ja eelarvamusteta.“ 

Meiegi ei saa ka nendel jõuludel jääda pealtvaatajaks. Läheme vastu juba kolmandatele jõuludele epideemiahirmude ja piirangute olukorras, teadmata täpselt, mis meid ees ootab. Hirm viiruse ees paneb meid loobuma kontaktidest, paljud on läbipõetud haigusest või haigete ravimisest ja põetamisest väsinud või isegi läbi põlenud, ka kirikute jumalateenistustele kehtivad omad reeglid ja piirangud.

Kolm asja soovitan sul, hea lugeja, meelde jätta: esmalt on tähtis anda endale aru, et meil kui Jumala sulastel, abilistel ja saladuste majapidajatel on kohustused ja vastutus. Oleme misjonärid ja vastutajad; teiseks, hoidugem andmast lõplikke hinnanguid – vastutuse võtmise aeg kõige eest, mida oleme teinud ja tegemata jätnud, tuleb paratamatult; kolmandaks, meie silmad on suunatud nii Kristuse tulemisele õndsusloolises minevikus, selle aasta olevikus kui ka meile mitte teada olevas tulevikus.

 

 

 

 

Tiit Salumäe,

piiskop