Elu Jumala rahus

… kuni meie peale valatakse Vaim ülalt. Siis saab kõrb viljapuuaiaks ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks. Siis elab õigus kõrbes ja õiglus võtab aset viljapuuaias. Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek. Ja mu rahvas elab rahu eluasemel, kindlais elamuis ning häirimatuis hingamispaigus, kui sajab rahet, mets langeb maha ja linn vajub madalusse. Õnnelikud olete teie, külvajad kõigi vete ääres, kes te võite härja ja eesli jalga lasta vabalt joosta. 

Js 32:15−20 

Elu pakub üllatusi ja ootamatusi. Olen endamisi mõelnud, mis olnuks, kui viimaste jõulude aegu või juba varemgi oleks ilmunud mõni prohvet ja kuulutanud: „Ärge oodake, et elu läheb paremaks. Raskused ja kriis on tulemas. Terves maailmas levib nähtamatu oht, mille eest keegi pole kaitstud. Linnatänavatel on vähe inimesi. Käiakse kaitsemaskides ja hoidutakse üksteisest eemale. Rahvakogunemised ja peod jäävad ära. Kinod, lõbustusasutused ja kirikud on suletud. Inimesed istuvad murelikult kodus ja vaatavad uudiseid. Haigete ja surnute hulk kasvab, matjatel on palju tööd. Majandus saab kannatada, ettevõtteid suletakse ja mitmed kaotavad töö.“ − Kuidas oleksime sellisesse kuulutusse suhtunud?

See olnuks sarnane paljude prohvetlike kuulutustega, mida võime lugeda Vanast Testamendist. Ja nagu nüüd teame − ehkki neid kuulutusi ei tahetud kuulda ja prohveteid püüti vaikima sundida, kirjeldasid need tegelikku olukorda, mis mõne aja pärast oligi käes. Aga me võime sealt lugeda muudki. Teised prohveteeringud kõnelevad imelisest tulevikust, mis saabub siis, kui Jumal tuleb oma rahvast katsuma, saadab valitsema õiglase Kuninga ja valab inimeste peale oma Vaimu, uuendades maa näo ja lükates minevikku kõik, mis seni on inimesi ahistanud nii sisemiselt kui ka väliselt.

Jutluseks antud kirjakoht algab poolelt lauselt, seega peame selle mõistmiseks vaatama ka ettepoole. Antud Jesaja raamatu peatükis räägitaksegi elu kahest küljest − üks on ahistav ja hirmutav, teine aga julgustav, rõõmus ja lootusrikas. Peatükk algab kuulutusega: „Vaata, kuningas hakkab valitsema õigluses ja vürstid asuvad juhtima, nagu on kohus.“ See on selge viide Messia, Kristuse valitsusele selle täiuses. Edasi kirjeldatakse tema valitsemisega kaasnevat lähemalt. Muu hulgas, erinevalt varasemast, tekib selge arusaam Jumala sõnast ja tahtest: „Siis pole nägijate silmad suletud ja kuuljate kõrvad panevad tähele. Läbematute süda õpib tundma tõde ja kogelejate keel ruttab selgesti rääkima.“

Teisalt aga hoiatab prohvet kohe sealsamas lähema tuleviku eest: „Muretud naised, tõuske üles, kuulake mu häält; hooletud tütred, kuulake mu kõnet! Veel aasta ja mõned päevad, siis te, hooletud, värisete — Sest palee jääb maha, linna lärm lakkab, templiküngas ja vahitorn muutuvad igavesti kõledaiks väljadeks, metseeslitele rõõmuks, karjadele karjamaaks …“

Seepeale tekib küll küsimus: me ju oleme lootnud, et elu läheb üha paremaks, rikkamaks ja mugavamaks. Kas tõesti on tulevik nii tume? Kuniks, kui kauaks? Kas nii jääbki? Või on siiski olemas ka mingid paremad väljavaated?

Vastuseks ongi jutluseks antud kirjakoht: nii on seni, „… kuni meie peale valatakse Vaim ülalt. Siis …“ − toimub otsustav muutus ja kõik hakkab arenema juba hoopis teisiti! Piltlikult öeldes: senine kõrb muutub kauniks aiaks, senine aed aga rikkaliku elustikuga lopsakaks metsaks. Kõige tähtsam aga on seejuures, et „Siis elab õigus kõrbes ja õiglus võtab aset viljapuuaias. Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek. Ja mu rahvas elab rahu eluasemel, kindlais elamuis ning häirimatuis hingamispaigus, kui sajab rahet, mets langeb maha ja linn vajub madalusse“.

Elame kirikuaastas imelisel ajal. Seljataga on Kristuse kannatused, surm ja ülestõusmine − suurimad ja tähtsaimad sündmused maailma ajaloos, millega sai muudetud terve maailma saatuse kulg. Enam ei ole meid ootamas vältimatu hukatus, vaid avatud on pääsetee surmast ellu. Ja ees on tulemas nelipühad, mil Kristuse kogudusele valati välja Jumala Vaim ja lihtsates inimestes sündis uus, taevane elu. Elu Jumalast enesest, antud tema rahvale, ta lastele, kes selle vastu on võtnud. Nende elus ei valitse enam jumalatus, pimedus, patt, viirused ja surm, vaid tõeline Kuningas ja Issand! 

Selle pühapäeva juhtmõtteks on „Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid!“ Laulmine on imeline eneseväljendusvahend ja meile eestlastele eriti südamelähedane. Laul väljendab tundeid võrratult paremini kui lihtne jutt. Laulame kõigest, mis meile korda läheb, mis kõnetab ja puudutab. Nüüd aga on aeg laulda Issandale midagi täiesti uut, mis on sündinud sellest, mida Issand ise on meie südames teinud ja veelgi teeb!

 

 

 

 

Aare Kimmel,

Rannamõisa koguduse õpetaja