Elo Süld: emakeelse Tartu ülikooli aastapäev on ka minu pidu

Kui Elo Süld, toona veel Angerjärv, 1997. aastal Antslast Tartusse jõudis, ei võinud ta hinges aimata, et suhe ülikooliga kujuneb aastatepikkuseks.

Ka pärast bakalaureuse-, magistri- ja doktoritöö kaitsmist jääb Elo Süld usuteaduskonna võrdleva usuteaduse õppetooli islamistikaga seotud kursusi lugema.

Juhus või jumalik ettehooldus
Tuleb välja, et Võrumaa tüdruk ei soovinudki astuda usuteaduskonda. Plaanis oli hoopis tudeerida õigusteadust. Õieti oli sooviks astuda ülikooli, aga et mingi fakulteedi pidi selleks valima, siis tundus juura igati mõistlik. Tol aastal, kui Elo Antsla keskkooli lõpetas, oli just käivitunud riigieksamite süsteem ning Elol „õnnestus“ ebaõnnestuda kirjandiga. Vähemalt sel määral, et ülikõrge konkursiga õigusteaduskonnas ukse taha jääda.
„Et üks riigieksam läks nihu, pidin valima eriala, kus saaksin katsetega veel oma sissesaamise võimalust parandada,“ räägib Elo Süld oma lugu. Lugu sellest, kuidas inimene võib teha küll plaane, aga Jumal juhib.
„Üks juhus teise otsa, sedasi võiks iseloomustada teed, mis mu usuteaduskonda tõi,“ muigab naine aastatetagust meenutades. Üliheade kollokviumitulemustega avanesid usuteaduskonna uksed. „Minu mõte oli, et astun küll usuteaduskonda, aga lähen edasi juurasse,“ ei tee Elo saladust toonastest plaanidest.
Plaanid aga muutusid, sest usuteaduskond hakkas meeldima. „Esimesel kursusel ma sõna otseses mõttes armusin sellesse. Mulle meeldis kõik, mis siin pakuti. Ja kuidas pakuti. Mind huvitasid keeled ja ajalugu, Lähis-Ida traditsioonid, erinevad usundid ja kultuurid.“
„Esimestel aastatel kuulasin meeletus koguses loenguid. Kell kaheksa hommikul alustasin ja kell kuus lõpetasin. 30–35 ainepunkti tuli semestris, mis ei tundunudki nii hull, see oli täitsa tehtav. Kloostrite ajalugu, kunstiajalugu, psühholoogia .., mida kõike,“ meenutab ta. Lisaks teoloogiale omandas Elo ka saksa filoloogia lisaeriala.
Suur õpikoormus ei jätnud aega elavamaks seltsieluks. Astumata ühtegi korporatsiooni kuulus Elo üliõpilasena aga Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühingusse: „Olin seal päris aktiivne. Moodustasime valdavalt baptistidest koosnevas ühingus koos Inga Mölderi ja Meelis Süllaga omamoodi luterlaste tuumiku.“
Üliõpilasena leidis ta ka tee kirikusse. Ristitud ja leeritatud Tartu Pauluse koguduses, asus ta siin ka 2002. aastal noortejuhina tööle. Kodukiriku käekäiku panustas Elo Süld märkimisväärselt, juhatades pühakoja mahukaid renoveerimistöid sihtasutuse Tartu Pauluse Kirik juhina.

Tuli, et jääda
„Toonane usuteaduskond oli väike, hubaselt kodune, vaimustavate inimestega,“ iseloomustab Elo. Küsimusele, mis võlus eriti, vastab ta: „Kui sulle loevad aineid heas mõttes karismaatilised inimesed, oma ala esmaklassilised tundjad, siis see puudutab ja tõmbab kaasa.“
Kuigi 1991. aastal taasavatud usuteaduskond oli Elo ülikooli jõudes enda eluõigust akadeemilises maailmas tõestanud ning teoloogiatudengid ei pidanud enam nagu algusaastatel kaasõppuritele teistelt erialadelt selgitama, mis asi see teoloogia õigupoolest on, pidi ka Elo ülikoolivälistes ringkondades selgitama, et „ma ei õpi pühapäevakooliõpetajaks ja see ei ole mingi usukool“.
Kuigi Elo ei astunud usuteaduskonda selleks, et siia jääda, jäi ta ometi ja aastateks, sisuliselt tänaseni. „Kõigepealt neli aastat bakalaureust. Siis magistriõpingud, mis venisid ootamatult pikaks – astusin 2001 ja kaitsesin teadusmagistri dissertatsiooni 2006. Vahepeal käisin küll ka Saksamaal õppimas. 2006. aastal astusin doktorantuuri ning lõpetasin selle 2014. aastal,“ reastab Elo akadeemilised sündmused, lisades juurde, et doktoriõpingute aega jääb ka pere loomine ja tütre sünd ning Tartu Pauluse kiriku renoveerimistööd.
Kiire arvutuse järel märgib Elo, et pool aastat on aeg, mil ta pärast doktorikraadi saamist ei olnud ülikooliga seotud, aga juba mais 2015 sõlmis ta töölepingu ning jätkas lektorina. Justnimelt jätkas, mitte ei alustanud, sest juba kraadiõppes luges ta mitmeid islamiteemalisi kursusi. „Mul oli mitmeid loenguid, mis tõid auditooriumi täis. Ruumi mahtus maksimaalselt 50 inimest, aga mul oli 56 registreerunut. Ütlesin, et saate tulla, kui kuskil on istuda,“ meenutab Elo õppejõutee algust. Ta on nõus, et huviliste rohkus oli noorele lektorile innustuseks, aga see lisas ka vastutuse koormat.

Huvi oriendi vastu
„Magistritööd lõpetades tundsin soovi jätkata. Soovi astuda doktoriõppesse. Samuti, et tahan uurimiseks uut teemat. Midagi täiesti uut. Samal ajal arvestusega, et magistriuuringuid saaks doktoritöös kasutada,“ selgitab Elo, kuidas ta kristluse juurest islamini jõudis. Ta rõhutab, et ei valinud doktoriteemat, kuna islam oli populaarne, vaid seetõttu, et see oli talle religioosselt paeluv. Magistriõpingute käigus 2001. aastal Tübingeni jõudes oli õhk piltlikult öeldes paks islamist. See oli huviks kõigile. Taustaks 2001. aasta 11. septembri terroriakt.
„Küsimus oli lakkamatult õhus. Stipendiaatide kogunemisel rääkisid kreekakatoliku poisid, et nad pidid oma ristimistunnistused ette näitama, tõestamaks, et nad ei ole muslimid. Käisin koos teiste huvilistega sissejuhatust islamisse kuulamas. Auditoorium oli puupüsti täis, istuti aknalaudadel ja põrandal,“ meenutab Elo aega, mis tema ellu oriendi tõi.
„Kirjutasin prof Stefan Schreinerile Tübingenis. Nimetasin, et soovin uurida islamit, millest ma väga palju ei tea. Ütlesin, et olen tema loengutel käinud, aga ta ei tunne mind. Küsisin, kas ta on valmis mind juhendama. Nii lihtsalt kirjutasingi.“ Kui juba viie päeva pärast laekus professorilt vastus, mille sisu oli positiivne, oli siht tulevikuks seatud. Doktoritöö pealkirjaks kujunes „Muhamed, Jumala saadik, ja Paulus, Kristuse saadik. Kutsumus- ja ilmutuslooliste ettekujutuste võrdlus toetudes islami- ja piiblitraditsioonidele“.
„Meie koostöö laabus hästi. Ta oli ideaalne juhendaja. Käisin Saksamaal kahe nädala kaupa. Põhilise aja sellest olin raamatukogus endale materjali paljundamas. Iga päev saime kokku, et rääkida ja arutada. Eestisse tulles kirjutasin tööd ja saatsin professorile lugemiseks. Siis jälle Tübingeni, et analüüsida ja mõtelda, mõtelda.“
Elo tunnistab, et sai doktoritööle asudes õieti aimu, kui ahtakesed on tema teadmised selles valdkonnas. Ka siin oli professor Schreineri osa oluline. „Ta ütles, millises järjekorras midagi lugeda. Et neid teadmisi võid nõutada alles siis, kui nood teadmised on selged. Seda raamatut aga ära enne ava, kui nood teosed on selged. Professor ei lasknud mul ära uppuda. Andis kohe rõnga ja kätised kaasa. Mitte nii, et hüppa vette ning uju või upu,“ on Elol suur austus oma juhendaja, Tartu ülikooli audoktori prof Stefan Schreineri vastu, kellel on suured teened islami ja juutluse edendamisel Tartu ülikooli usuteaduskonnas.

Käsi aja pulsil
Aasia keskuse loomine ülikooli juurde tulenes elu vajadusest. „Seda ei loodud minu initsiatiivil. Suuresti oli siin mängus kadunud rektor Volli Kalmu käsi. Tema tunnetas vajadust luua selline keskus. Mind kutsuti, olin just lapsepuhkusel,“ toonitab Elo.
„Kui tahad minna kiiresti, siis pead minema üksi, aga kui sa tahad minna kaugele, siis tuleb minna koos. Aasia on kaugel, sinna ei saa minna kiiresti. Aasiasse tuleb minna laiapõhjalise planeerimistöö tulemusel. Meie keskus on valdkondadevaheline, kaasatud on erinevad kompetentsid. Tihedalt on seotud humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnad, samuti loodus ja meditsiin.“
Elo räägib innustunult, et Aasia keskuse puhul on tegemist nii võrgustikuga kui hoovaga, mis aitab ühiskonnas hoida tasakaalukat ning erialasele teadlikkusele toetuvat dialoogi. Asjakohaste selgitustega on püütud kruvida maha üldrahvalikku hirmu võõrapärase ees. Korraldatud on interdistsiplinaarseid konverentse ja doktorikoole, pakkumaks teavet ning kultuurilist arusaama.

Rahvusülikool ei välista rahvusvahelisust
Elo nimetab, et kuigi ta on pigem rahvusvahelistumise poolt, ei arva ta, et rahvusvahelistumine ja emakeelse hariduse andmine peavad teineteise vastu töötama. Ingliskeelsete õppekavade avamine ei peaks tema meelest tähendama seda, et eestikeelsed õppekavad kaovad või et nende kvaliteet kannatab.
„On väga selge, et kultuuri ja ka riigi säilimiseks peab olema hoitud keel. Keel, milles on võimalik igal tasandil suhelda. Teadustöö tegemine emakeeles arendab keelt ja oma keeles tulevad ehk ka paremad mõtted kui võõras keeles. Samas peame mõistma, et Eesti on väike. Kui me ei soovi kapselduda, vaid tahame olla rahvusvaheliselt tunnustatud ja teatud, siis peame oskama rohkem keeli. Need kaks ei peaks töötama teineteise vastu, vastandumise asemel võiks nimetatud suunad teineteist hoopis täiendada. Selles võiks näha väikese Eesti suurt võimalust.“
Liina Raudvassar

Elo Süld
Sündinud 10. augustil 1979
On eesti usundiloolane, PhD
Tartu ülikooli usuteaduskonnas kaitsnud 2001. a bakalaureuse-, 2006. a magistri- ja 2014. a doktoritöö
Kuulub Tartu Pauluse kogudusse, Akadeemilisse Teoloogia Seltsi
2006–2015 töötas SA Tartu Pauluse Kirik juhina
Töötab Tartu ülikooli usuteaduskonnas islamistika lektorina
On Tartu ülikooli Aasia keskuse juhataja
Abikaasa Jaan Süld, tütar Jasmin Elisabet ja poeg Johannes Voldemar