Ele Millistfer – linnast maale päästetud muusik

2009. aastast juhib Pilistvere koguduse noortekoori alati rõõmsameelne ja teotahteline Ele Millistfer (30), kes on avalikkusele tuntud laulja ja muusikalinäitlejana.

«Ta on meil lihtsalt täi-e-ga lahe, juba tema pärast tahame ka ise koos käia,» sädistavad üksteise võidu noortekoori piigad, keda vahetult enne Pilistvere koguduse 790. aastapäeva tänujumalateenistust kirikuuksel küsitlen. Kõik need ülevoolavalt head sõnad öeldakse oma dirigendi aadressil, kes kolm aastat on oma energiat ja juhtimisoskust rakendanud kogudusekoori kooshoidmiseks.
«Oleme uhked, sest meil õnnestus Ele Tallinnast maale tuua,» naerab Maarja. «Noh, isegi terve pere on päästetud,» lisavad teised lustlikult, pidades silmas, et 2009. aastal, kui Ele Millistfer võttis vastu Pilistvere koguduse kutse hakata siin noori juhendama, asus ta perega veel pealinnas, aga praegu elab Viljandis ja peab plaani oma kodu rajamisest päris maale.
«Jah, metsa ja mäe otsa,» lisab ta hetk hiljem ise, kui on liitunud meie ringiga kiriku lävepakul. «Meie tunded on absoluutselt vastastikused,» naeratab naine, kelle siinsed noored on nii hästi omaks võtnud. «Mulle meeldivad lapsed ja noored, nad on toredad,» kinnitab ta. Pikaks keskusteluks meil aga aega ei jagu, sest lauljaid oodatakse juba kirikusse. Ees seisab vastutusrikas ja noorte poolt pikisilmi oodatud võimalus laulda koos Tõnis Mäega.
«Ta pole lihtsalt lauluõpetaja, ta on särav muusik, kes oskab panna lapsi ja noori laulu laulma, millest saab alguse kustumatu armastus muusika vastu,» räägib Ele Millistferist koguduse vaimuliku Hermann Kalmuse abikaasa Pille-Riin Pregel, kellel on kõige suuremad teened särtsaka muusikainimese Pilistverre toomises.
Saan kuulda, et noortekoori sünnile eelnes pikk ootus ja palve. Palve, et leiduks inimene, kes oskaks ning tahaks jagada muusikat ja selle tunnetust noortesse viia. Hillitsetud, mitteruttaval kombel vaatas vaimulikupere sellise kuldaväärt inimese järele ringi. Ei mingit hinna­alandust, oli otsingu strateegia. Ele peal jäi pilk aga pidama ja läbirääkimised osutusid mõlemaid osapooli rahuldavaks.
Terve aasta käis Ele noorte juhendamiseks ekstra Tallinnast Pilistveres, kooriproovid kirikla saalis olid kahepäevased ja üsna pingelised. «Tagantjärele ütlen ka ise – puhas hullumeelsus,» naerab ta, kirjeldades tavapärast töörutiini: «Reedel tulin kohale, kahe proovipäeva vahel ööbisin siin ja siis tagasi linnaaskeldustesse.»
Kõige pingerikkam oli siiski möödunud aasta, mil Ele Millistfer jätkas haridusteed Viljandi kultuuriakadeemias. «Vaat see oli elu kohvri otsas – Viljandis käisin koolis, Pilistveres noorte juures ning pere ja teine töö olid veel Tallinnas,» räägib naine perioodist, mil vääramatu logistika oli edu pandiks.
Liikuva eluviisiga ning reisipampude otsas elamisega pidi džässilaulja ja muusikalinäitleja Ele Millistfer ammuilma harjunud olema. Sellist eluviisi nõudis aastaid tema amet ja suur armastus kunsti vastu. Mäletame lauljat mitmest suurest muusikalist, näiteks mängis ta kandvat osa muusikalides «Hair», «Hüljatud» ja «Oliver». Seetõttu ei oleks pidanud «lisaotsad» Pilistverre ja tuuritamised sealse noortekooriga kogemustega artistile liiga tegema.
Ometi küpses just siin otsus tõmbuda pealinnamelust tagasi. «Ära iial ütle iial,» osatab naine, naerdes oma kunagist plaani kindlalt pealinlaseks jääda. Nüüd peab ta elutähtsaks leida oma perele pesapaik kauni looduse rüpes, kus oleks rahu ja endassesüüvimist.
Kui tuli ka pakkumine Viljandi muusikakoolist asuda asendama lapsepuhkusele läinud õpetajat, oli selge, et aeg kannapöördeks ongi küps.
Ele Millistfer on stiimuliks, mis paneb Pilistvere kandi musikaalseid noori tegema oma valiku. Kooriliikmed on Kavalast, Võhmast, Imaverest, Koksverest ja Põltsamaalt ning isegi need noored, kes oma õpingutega on jõudnud Tallinna ja Tartusse, ei pea paljuks koolilinnast kodukanti kooriproovi jõuda. «Minu osaks on luua usaldus ning tekitada armastus muusika vastu,» sõnastab oma missiooni Ele Millistfer ise.
Liina Raudvassar