Elava vee allikal ammutame oma hinge lunastuseks

Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima! Miks vaete raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida? Kuulake mind hästi, siis te saate süüa head ja kosutada ennast rammusate roogadega. Pöörake kõrv ja tulge mu juurde, kuulake mind, siis on teil edu; mina teen teiega igavese lepingu, samasuguse, nagu oli mu osadus Taavetiga!
(Js 55:1–3)

Keda meist ei oleks vahel kusagile kutsutud – külla, teatrisse, pulma, sünnipäevale. Tõsi küll, tänapäeval kohtab üha harvemini postiga saadetud või käsitsi maalitud kutseid, mida vanade aegade mälestuseks mõnes karbis talletada.
Ent siiski, kellegi kas või elektroonilisel kujul saadetud kutse kannab endas alati mingit positiivset hõngu – teadmist, et kusagil on keegi, kes sind ootab ning sinu peale mõtleb. Me võime elu jooksul saada igasuguseid kutseid ja enamikule neist ilmselt ka vastame. Kui paljudele oleme aga vastamata jätnud?
Võib-olla on meile näiteks helistatud ning  meid kusagile kutsutud, oleme lubanud järele mõelda ja tagasi helistada, aga pole seda siiski teinud. Või oleme kaotanud elektrooniliselt saadetud kirja teiste samasuguste sekka. Võib ka olla, et unustasime kalendrisse märkida, et meid mingil kindlal ajal kusagile oodatakse.
Mõnikord saame ka kutseid, millele kunagi ei vasta või mida peame ebaoluliseks. Võimalik, et hiljem kahetseme oma hajameelsust ning ükskõiksust või ei panegi tähele seda, et keegi meid mingi erilise sõnumiga ootab.
Tänast pühakirjateksti alustab prohvet Jesaja olulise kutsega, hüüdes: «Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde!» Prohvet justkui tahaks öelda: «Kuulake kõik, mul on teile üks oluline teadaanne ja see kehtib teile kõigile! Pange tähele, mida ma räägin. Ärge ignoreerige mu kutset.» Mida tähendab olla janune või kutse tulla vee juurde?
Jesaja kasutab spirituaalse tõe kirjeldamisel sageli erinevaid kujundlikke pilte ja vesi on üks elementidest, mis aina kordub nii Vanas kui ka Uues Testamendis. «Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal! Mu hing januneb Jumala järele, elava Jumala järele», öeldakse Taaveti lauludes.
Ka Jeesus kõneleb janust ning veest õige mitmes kohas. Temale kuuluvad sõnad: «Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.» (Jh 7:37,38)
Me kõik teame, mis tunne on igatseda klaasi külma vett palaval suvepäeval muru niites või heina lakka visates. Klaasist veest üldiselt piisab, et leevendada esimene suurem janu. Inimese vajadus vee järele aga ei lõpe mitte kunagi, nagu ei lõpe ka alateadlik soov otsida ühendust Loojaga.
Jesaja kutsub meid elava vee allikale, et saaksime sealt ammutada oma hinge lunastuseks. Tingimuseks on vaid see, et me peame tõepoolest selle vee järele janunema, sest niisama kombetäiteks paari sõõmu neelamine ei saa pakkuda täielikku rahuldust.
Prohvet lisab veel, et tema kutsega kaasneb midagi palju enamat lisaks veele, mida vajame eelkõige ellujäämiseks: ta pakub meile ka veini ja piima, mis sümboliseerib külluslikku elu – elu Issandas ja Issandaga koos. Kas me suudame ning oskame seda kõike vastu võtta?
teoloog Paul Tillich on öelnud, et me peaksime endale esitama küsimuse, kas meie hinges on tühja ruumi. Või on see pilgeni täis seda, mis on mööduv, ajutine, viimselt tähtsusetu, kui tähtsaks me ise seda ka ei peaks.
Ilma hinge avamiseta ei saa tunnetada ka Jumalat ning tema armu, ei saa tunnetada kaasinimest ega sedagi, keda peame vaenlaseks. Avatud hingega kuulata, tühja ruumi oma sisimas säilitada, aina januneda ning mitte kunagi küllastuda – see on ainus, mida saame teha. Kuid seda on päris palju …
Loojaga üheks saamine või soov temaga üheks saada kaugeneb meist seda enam, mida rohkem omaenda peegelpilti kinni jääme. Süüa, juua ja heaolu igatseme kõik – et kõht täis, tuju hea ning soe tuba ootamas. Ja siis tahakski end välja lülitada ning selles mõnusas hetkes lõputult oleleda. Tõepoolest, nii võibki jääda päris kauaks ja ennast nautida, aga varem või hiljem hakkab hing igatsema ikka midagi enamat, midagi uut, midagi teist ja endast kardinaalselt erinevat.
Jumala pakutud värske ning karge vee sõõmuga tulvab meisse iga kord midagi uut ning muutvat. Peaasi on mitte väsida nende sõõmude järele janunemast, peaasi on mitte ignoreerida tema personaalset kutset meile. Aamen!

Anna-Liisa Vaher,
kaitseväe kaplan