Elamine on suur kunst

Tänavune suvi on toonud mitu märkimisväärset kohtumist. Tegelikult juhtub meeldivaid ja meeldejäävaid kohtumisi sageli, aga need on teistest kindlasti erilisemad. Kas või selle poolest, et vestluskaaslased on elanud väga pika elu ja vaatamata elus ette tulnud kurbadele hetkedele või suisa tragöödiale säilitanud rõõmsa meele ja huvi elu vastu. On päris suur kunst mitte masendusse langeda ja tumedasse minevikku kinni jääda ning loobuda süüdlaste otsimisest.
Avastasin just, et ilmunud on uus raamat – „Ingrid Agur. Elu kolm vaatust“, mida tahan kõigile raamatusõpradele soovitada. Tsiteerin: „Minu mälus on isa alati koos raamatu, ajalehe või ükskõik millise trükisega. [—] Onu Jaan oli meie lapsepõlve päike. [—] Oli veel teinegi teadmine, millega Siberist tulime. Et elus on nii kurjad kui ka kurvad päevad. Need hetked lähevad mööda. Sundolek Siberis pani meid Eestit hoopis teisiti mõtestama. See oli teadmine, et Eesti on parim koht, kus olla.“
Raamat on täis mälestusi, olgu need kurvad või rõõmsad, ent neid läbib alati lootus homsele. Mälestused on siirad, täis tänumeelt. Neid lugedes saab palju lähedasemaks ka Viljandimaal Karksis kasvanud peapiiskop Jaan Kiivit seeniori (1906–1971) elu. Just tema oli noorukese, tulevase teatrikunstniku Ingridi (snd Kiivit) jaoks lapsepõlve päike. (Augustis on mõlema peapiiskopi, nii isa kui poja Jaan Kiiviti surma-aastapäev.)
Lugedes poegade Hendrik ja Madis Aguri pühendussõnu „Aukartus elu ees, meeletu visadus, töökus ja loomuomane malbus on teinud Ingrid Agurist inimese, kelle süda on alati õigel kohal“, jääb saatma soov olla kas või pisutki nii Ingrid Aguri kui sellesuviste juubilaride Judith Kulvere ja Helmut Mõtsniku või Otepää koguduse raudvara Helle-Mai Mölderi moodi. Kunagi ei ole hilja õppida elama.
Rita Puidet