Elades hullumeelse tempoga
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Uudised / Number: 15. jaanuar 2020 Nr 2 /
Kanepi kirikuõpetaja ja Võru praostkonna abipraost Margit Lail (53) omandab Tartu tervishoiu kõrgkoolis meditsiiniõe eriala ja sooritab Tartu ülikooli kliinikumis praktikat.
Apostel Paulusest teame, et ta teenis igapäevast leiba telgitegijana. Ehkki ikka ja jälle vaieldakse vaimulike seas lisatöö tegemise heade ja halbade külgede üle, on mitmed hingekarjased oma „telgitegija“ ameti leidnud. Ollakse koolides õpetajad, tegutsetakse reklaaminduses, lennunduses, omavalitsustes jne.
Õpetaja Lail, kes nooruses õppis Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, ent katkestas õpingud, jätkates teoloogiaga, on küpses keskeas tagasi pöördunud kunagise valiku juurde ja omandab meditsiiniõe ametit Tartu tervishoiu kõrgkoolis.
ÜRO juures tegutsev Maailma Terviseorganisatsioon on 2020. aasta nimetanud õdede ja ämmaemandate aastaks ja nende kodulehelt võib leida info, et 2030. aastaks on maailmas juurde vaja 9 miljonit teema-aasta elukutsete esindajat. Ilmselt ei teadnud Margit sellisest vajadusest, kui ta kahe aasta eest koos 78 kaasüliõpilasega, kes valiti välja umbes 400 soovija seast, asus õendust õppima.
Vaimuliku pädevus õe ametis
Tartu ülikooli kliinikumi traumatoloogia osakonnas on vana kalendri 1. jõulupüha pärastlõunal vaikne. Saabun ajal, mil toimetatakse vaikse tunni järgseid protseduure. Praktikal olev Margit jagab patsientidele arstimeid. Kui kohustused täidetud, on aega veidi jutelda.
Mõte õeks õppida tekkis mu vestluspartneril, kui tervishoiu kõrgkoolis rakendati tsükliõpet, mis andis võimaluse koguduse kõrvalt õppida: „Ega ma arstiteaduskonda kerge südamega katki jätnud, ei kahetse kuidagi ka teoloogiaõpinguid, ent olen juba aastaid vaadanud töökuulutusi. Elu maal tõmbub kokku. Kui Erastveres hooldekodu tegutses, oli tööd rohkem. Koguduses pole iga päev 8 tundi tegevust, mul hakkab igav,“ kõneleb Margit, miks alustas õpinguid, pannes oma vastusesse meditsiinihuvi, koguduse materiaalselt piiratud olukorra ja maapiirkondade tühjenemise temaatika.
Küsimusele, kas vaimuliku pädevusi saab haiglatöös kasutada, saan kindla jah-vastuse: „Ega ma kuuluta, et olen kirikuõpetaja, ent personali seas teatakse. Kui igapäevaselt inimestega tegelda, siis usklikkus tuleb ikka välja ja saab rääkida. Siinsamas osakonnas oli surija, kelle juures hiljuti palvetasin.“
Margit kinnitab, et ehkki on küsimusi, milles tulenevalt maailmavaatest lähevad seisukohad kaasõppurite omadest lahku, siis põhilised eluväärtused siiski ei erine: „Mu rühmakaaslased lähenevad inimesele sarnaselt, halastuse pool on samavõrra oluline. Matustel võib vahel kuulda lähedastelt, mida haiglas valesti tehti. Eks on erinevaid olukordi, ent siin töötades näen, et pigem tehakse kõik võimalik ja just õed teevad.“
Kaplanaadi ootuses
Kas uue ameti õppimine võiks olla lahenduseks maapiirkonna vaimulikele? „Ei kahetse midagi, ent see nõuab tohutut töövõimet. Tempo on hullumeelne: ärkan pool kuus ja koju jõuan mõnikord õhtul pool kümme. Hommikul enne lahkumist vastan meilidele, teen ülekandeid, nädala sees on palvus ja lauluharjutus, pere kaheksast lapsest kolm vajavad kodus hoolt.
Väsimust on, ent teisalt naudin sellist tempot. Saan jooksvalt asju ajada, aga ei saa kohapeal inimeste juures koguduses olla. See on ebameeldiv,“ vastab Margit, lisades, et kui täiskoormusega muud tööd teha, siis jääb vaimulikule vaid jumalateenistusi pidada. See pole teenimine ja ta ei näe kiriku seisukohalt sellisel lähenemisel pikemat perspektiivi. Ent väikese koormusega lisatöö tuleks kõne alla.
Haiglate ja hoolekandeasutuste kaplanaadi loomist tervitab õp Lail kahe käega: „Olen personaliga rääkinud ja vastus on, et seda oleks vaja. Raskusi jagub: haigused, vanadus, üksindus. Haigla on sama aus koht kui matus. Pole praktikal hingehoidjate, kaplanitega kokku puutunud. Kuskil teateid väljas pole, kelle poole pöörduda. Kaplan võiks iga päev kohal olla, abi oleks kabelist. Näiteks surijate omaksed või need, kes ootavad lähedase tulekut operatsioonilt, saaksid soovi korral koos kaplaniga kabelis oodata või palvetada.“
Ehkki saan iga lausega kinnitust, et õe eriala on Margitile südamelähedane, siis vestlust jääb siiski lõpetama hingekarjase kutsumuse kinnitus: „Kui saaksin kaplanina töötada haiglas, siis eelistaksin seda.“
Kätlin Liimets