Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Elada võib nii, aga ka teisiti

/ Autor: / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number:  /

Autor on fantaasiaga ilmselgelt liiale läinud. Just nii oleksin mõelnud dokumentaalfilmi vaatamise asemel samasisulist ilukirjandusteost lugedes. Sedavõrd paljutahuline, ka ehmatavaid äärmusi kätkev on lugu, mis nädalapäevad kinodes jooksis. Kui pikk ja keeruline oli Tapa linnakesest Jeruusalemma jõudmise tee nunnaelu valinud eestlannale, selle on toonud mõjusalt kinolinale usuteaduse instituudi vilistlane Helika Pikkov.
Minu jaoks on «Õlimäe õied» kõnekas mitmel viisil. Esiteks muidugi lugu ise. Just tänapäeva kiirustavas elulaadis mõjub tasakaalustavalt, et keegi seab oma päevi trende trotsides. Et nii saab. Juteldes kilpkonnadega ja sättides murdunud lillevart lahasesse, on elatanud nunnal käsi elu pulsil, side Looja ja looduga. Olemata sealjuures lihtsameelne (töötas 23 aastat teadlasena Austraalia juhtivas vähiuuringulaboris), kidakeelne (tegeleb nõustamisega ja juhib kloostri kirjavahetust maailmaga) ega endassetõmbunud (reisides palju on kloostrist ära ka pikemalt).
Kui ma Eesti Kiriku lugejareisiga paari aasta eest Jeruusalemma jõudsin, tahtsin kindlasti ema Ksenjat Õlimäel külastada. Peale rahvuse ühendab meid kuulumine samasse üliõpilaskorporatsiooni Filiae Patriae, mille liikmeks kodanikunimega Silvia Salasoo Austraalia väliseestlasena üliõpilaspõlves astus. Muide, Tartusse jõudes külastab ta auväärse vilistlasena ikka meie konvendimaja ning aastapäevaks saadab õnnitluskaardi, Õlimäe kuivatatud õilmed peal.
Mõningase ekslemise ja otsimise järel Issanda Taevaminemise kloostri tarastatud värava taha jõudes selgus, et ema Ksenja on paraku Eestis.
Liina Raudvassar