Elada vägeva käe varjus

Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu. Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et tema teid ülendaks õigel ajal; heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest! Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata. Tema vastu seiske kindlalt usus, teades, et neidsamu kannatusi on pandud kogema kogu kristlaskond maailmas. Aga kogu armu Jumal, kes teid on kutsunud oma igavesse kirkusesse Kristuses Jeesuses, parandab, kinnitab, tugevdab ja toetab teid, kes te üürikest aega olete kannatanud. Tema päralt olgu võimus igavesest ajast igavesti. Aamen.
1Pt 5:5c-11

Pühapäeval peaks iga kristlane oma sammud kirikusse jumalateenistusele seadma. See on koguduse kogunemise päev. Seal saame lohutust ja kinnitust usule, et võidelda ja rännata edasi maisel matkateel. Seal näeme teisi usukaaslasi ja võime olla üksteisele toeks. Jumala lastena võime üheskoos rõõmustada ja hetkeks maise kannatuse unustada.
Peetruse esimene kiri on suunatud kogudustele lohutuseks ja manitsuseks. Olgugi, et Peetrus on kirja kirjutanud esimese sajandi lõpul, on siin meile palju õpetlikku tänagi.
Koguduses on erinevaid inimesi. Mõni on liige olnud üle viiekümne aasta, aga on ka neid, kes astusid liikmeks alles nüüd. Noored on tulihingelisemad, vanemad tasakaalukamad. Nõnda tekib koguduses tasakaal. Jumal on kõikide kutsuja, sest Ta armastab meid ja on andnud meile koha kirikus. Ei tohi öelda, et ühed on teistest paremad või tugevamad, sest tegelikult täiendavad nad teineteist. Kõik me tuleme kokku oma murede ja rõõmudega, otsides vastuseid Jumalas.
Koguduse vaimulikule on toeks juhatus, kes hoolitseb, et erinevad majandustööd kiriku ülalpidamiseks tehtud saaks. Juhatuse koosolekul põrkuvad sageli kokku erinevad soovid ja viisid, kuidas mingit tööd tulemuslikumalt teha. Arvamusi on kindlasti seinast seina, sest praegusel ajal ei ole muid takistusi kui vaid inimsüdame mõtted. Peetruse kirjast loeme: «Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu.»
Seda peame teadma, et Jumala ees peame olema alandlikud, sest Tema on koguduse pea ja kogudus on Tema rahvas. See ülesanne, mis meil teha tuleb, on Jumalalt antud töö. Seda tööd ei peaks tegema «… mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult, mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks» (1Pt 5:2-3). Meie omast jõust tuleb puudu, kui Jumal meid ei aita.
«Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et tema teid ülendaks õigel ajal.» Jumala võimas käsi on meie üle tõstetud. Temale ei ole teadmata ükski meie mure ega kannatus. Ta teab muremõtteid Eesti riigi, ema-isa, laste, õdede-vendade ja iseenda pärast. Kui me aga ise hakkame nägema nende inimeste tegutsemise taga Jumala vägevat kätt, siis on meil hoopis kergem oma risti kanda.
Kannatused panevad sageli mõtlema elu üle ja küsima Jumala järele. Nii nagu Jumal meid kannatusse ja alandusse viib, teab Tema üksi õiget aega, millal Ta meid ülendab. Kui me oma elus ainult endale loodame, on meil muret palju, sest meie endi jõud on väike. Kui me aga oma jõuetust tunnetame ja Jumala abile loodame ning oma mure Tema hoolde jätame, võetakse meilt suur koorem õlgadelt. «Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest!» Meil on hea Isa taevas.
See aga ei meeldi kuradile, kes nagu raevunud lõvi möirgab, otsides, keda neelata. See tekitab paljudes hirmu. Keegi naine kõneles, kuidas tema mees õhtul hilja purjus peaga koju tuli ja uksel hõikas, et kurat on ta selja taga. Naine ütles, et ei osanud muud teha kui kööki joosta ja põlvili heita ning Meie Isa palvet lugeda. Kui naine tagasi koridori astus, oli mees nagu teisest puust.
Me saame selle maailma kurjuse ja Jumala vastase vastu seista usus Jeesuse Kristuse läbi. Tema aitab ja kaitseb meid, sest Ta on tugevam. Meile igaühele on lohutav teada, et kurat küll möirgab, aga ei saa meile kahju teha. Ta on kui Jumala poolt ketti pandud lõukoer. Ta haugub meie peale ja tahab hammustada, aga kett on lühike.
Meie Jumalale olgu tänu ja kiitus kõige armu eest. Põhjust Jumalat kiita on palju. Ta on meid parandanud, kinnitanud, tugevdanud ja toetanud, just siis, kui me ei osanud kellegi käest abi loota. Tema päralt olgu võimus igavesest ajast igavesti! Aamen.
Üllar Salumets,
Urvaste koguduse õpetaja