Eks Sulle tule süda anda …

Rääkisin möödunud pühapäeval kogudusele annetamisest ja asja paremaks mõistmiseks jutustasin ümber Osvald Tärgi pajatatud jutukese.
Lugu oli järgmine. Jumal andis inimesele 10 õuna ja ütles: «Kolm õuna on sulle toiduks, kolm võid ära müüa ja saadud raha eest osta endale riided ja kolm õuna on su korterikuludeks. Nüüd jääb üks veel üle. See üks on selleks, et sul oleks võimalik midagi mulle tuua, kui tänutunne tõuseb su südames minu vastu.»
Inimene tarvitas kolm õuna oma toiduks ja oli rahul. Kolme eest hankis ta endale riided ja kolme eest korteri. Ta oli rahuldatud ja tänulik.
Siis võttis ta järele jäänud õuna, vaatas seda ja leidis, et see on erakordselt kaunis. Talle tundus, et just see ülejäänud õun võiks olla väga maitsev. Inimene ei suutnud kiusatusele vastu panna ja otsustas sellest pisut hammustada. Ta maitses õuna ühelt poolt ja teiselt poolt. Siis otsustas ta Jumalale anda õunasüdame.
Mõni annab tõepoolest Jumalale vaid selle osa, mida ta ise enam ei tarvita. Nii tuuakse Jumala altarile «õunasüdameid».
Istusin jutluse järel pinki ja mu ametivend juhtis tähelepanu sellele, et olin valinud kantslisalmiks laulu «Eks Sulle tule süda anda, mu Jeesus, kes mind lunastand?» (KLPR 300 neljas salm).
Märkame vahel enda usuelus, koguduses  ja kirikus seisakut, isegi tagasiminekut ja kuhjaga probleeme, saamata aru, milles on küsimus.
Oleme ju andnud kogu oma südame Jumalale. Nii me vähemalt leeripäeval tõotasime. On aeg järele uurida, kas see oli ikka süda, mille Jumalale andsime, või oli see vaid õunasüda? See, mis Jumalale pidi kuuluma, sai märkamatult enda jaoks otstarbekalt või otstarbetult ära kulutatud.
Paljude meie hädade põhjus on poolik süda. Oma isamaad armastame ka vaid natukene, niipalju kui sealt küljest hammustada saab. Oma perekonna probleemides räägime ikka enda muredest ja kannatustest, mitte oma abikaasa ja laste muredest. Süda kuulub ikka endale. Südant ära anda on nii raske.
Moodne maailm ei küsigi, kas uskumine tähendab ka millegi andmist ja millestki loobumist. Tänapäeval on selge see, et uskuda tasub vaid siis, kui selle kaudu on võimalik midagi saada.
Kas usu ja Jumala nimel oleme valmis millestki loobuma? Kas abieluõnne nimel oleme valmis teise vajadusi enda omadest tähtsamaks pidama? Kas isamaale oleme valmis andma oma südame?
Kuulen juba selget vastust: «Jah, oleme!» Jah, nii see on, teisiti elu ei püsikski. On tohutu hulk inimesi, kes kogu oma südamest armastavad Jumalat, oma perekonda ja isamaad. Mure on ainult selles, et nende hulk ei kahaneks, vaid kasvaks.
Südame andmise kunsti ei ole aga sugugi lihtne õppida. Heaks ja õnnelikuks ei saa ka lihtsalt hakata. See nõuab pikaajalist harjutamist. Regulaarne annetuste toomine Jumalale ja jumalariigi töö heaks on üks viis selles kasvamise protsessis.
Nii on annetuste toomine üks osa jumalateenistusest. Aastate kestel õpime tundma andmise õnnistust ja siis ei ole raske anda ka kogu südant Jumalale.

 

 

 

 
 
Joel Luhamets,
assessor