Ei punaseid vaipu ega fanfaare

Eelmisel kevadel hakkas peapiiskop Urmas Viilma külastama koguduseõpetajaid, et saada osa nende igapäevaelust. Vähem kui kahe aastaga on toimunud kohtumised 20 pühendunud hingekarjasega.

Peapiiskopi auto väike hilinemine Tartusse annab võimaluse jalutada uduvihmases botaanikaaias. Silm jääb sildile „Elulõngaosakond“. Vaadata pole enam midagi, aga edasist jalutuskäiku saadavad kujutluspildid inimelulõngadest, mis üksteisega ristuvad ja moodustavad võrgustikke, siis jälle üsna omaette iseendaga risti-rästi või korrastatud tervikus kulgevad. Ees seisab „kahekordselt varjutatud“ päev: olen palunud võimalust olla peapiiskopi töövari, kes omakorda soovib varjuks olla Võnnu koguduse õpetajale Urmas Pajule.

Liikuv töökabinet
Pool üksteist sisenen autosse Uue Teatri juures. Peapiiskopil on põlvedel sülearvuti, ise on ta süüvinud telefonivestlusesse, kus väljendab nördimust, et kindlustusfirma soovib arstitõendit, et ülemkarjane pole haige.
Olen sattunud liikuvasse töökabinetti ja kuuldu tuletab meelde Facebooki postitust 28. septembrist, kus foto peapiiskopist hapnikumaskiga EMOs. Tegus töögraafik käib peapiiskopi ameti juurde, ent ülekoormusel on oma hind.
Möödunud nädalal viibis ülemkarjane sellises töökabinetis kolm päeva. Pärast tervitust ütleb peapiiskop muiates, et koos autojuht Margus Suurväliga valmistavad nad siin ette kirikuvalitsuse otsuseid. Tõsinedes lisab: „Tegelikult on äärmiselt oluline, kes su kõrval on. Margus on aktiivne kristlane, Rannamõisa koguduse juhatuse liige ja tõepoolest saame aeg-ajalt koos reflekteerida, mis meie kirikus toimub.“
Kuna järgmisel nädalal koguneb kirikukogu, kus valitakse kirikuvalitsuse uus koosseis, küsin, kas ametikohad on paika pandud. Peapiiskop kinnitab, et muudatused tulevad nii isikkoosseisus kui ka konsistooriumi töökorralduses: „Teen kirikukogule ettepaneku muuta kirikuseadustikku konsistooriumi töökorralduse osas. Soovin luua kantsleri kõrvale asekantsleri ametikoha. Tegemist oleks ametnikuga, kes juhib kantseleid ja tagab asjaajamise järjepidevuse. Soov on ka vähendada bürokraatiat. Kas on vaja misjonikomisjoni, kui meil on olemas misjonikeskus? Kuidas õnnestub, eks näis.“ Vestluse katkestab vaatevälja kerkiv Võnnu Jakobi kiriku torn. Oleme kohale jõudnud.

Vahetu kontakt vaimulikuga
Kõrgete kuuskede taha varjuvas uues pastoraadis, kus on ka koguduseõpetaja ametikorter, tervitab meid õpetaja Urmas Paju koos koguduse aktiiviga. Istume sinistes toonides vastuvõturuumis, mis olnud kunagi emeriitõpetaja dr Kalle Kasemaa töökabinetiks.
Tervituskohvi ja koogi kõrvale teeb peapiiskop sissejuhatuse, võttes maha õhus aimatava ärevuse: „See pole visitatsioon. Peapiiskopi ametis on palju esindusülesandeid nii Eestis kui välismaal. Ühel momendil sain aru, et asjad lähevad tasakaalust välja. Et oleks pidev ülevaade, mismoodi kirik elab, ja ka vahetu kontakt vaimulikega igas Eestimaa nurgas, külastan kogudusi nende argipäevas. Mulle on oluline näha, kuidas vaimulikel läheb. Käin neil kohtumistel end laadimas. Ei mingeid punaseid vaipu ega fanfaare.“
Väsimatu energia ja elavate žestidega kirjeldab peapiiskopi nimekaimust õpetaja Paju 515 liikme ja 133 liikmesannetajaga Võnnu koguduse rõõme ja muresid. Vestlust katkestab aknast sisenev noor kass, kes piilub uudishimulikult kardina vahelt. Triibuline nurrumasin ei heitu külalistest ja liigub tavapärast rada köögi suunas.
Üsna pea läheb jutt haldusreformile. Kui enne oli Võnnu koguduse teenimisala kümne omavalitsuse territooriumil, siis nüüd on neid viis. Keskmeks on Kastre vald, mille esindajatega jätkub kohtumine Võnnu kirikus.

Kirik ja vald
Punasest vaibast peapiiskop Viilma siiski ei pääse, sest teisiti ei õnnestuks helget sügispäikesest tulvil, 1232–1236 ehitatud Võnnu kiriku kooriruumini jõuda. Võnnu kirik on avar, ilus ja korras. Õpetaja Paju on 14 aasta jooksul selleks palju panustanud.
Eesti ühe suurema maakiriku ja Lõuna-Eesti ühe vanima pühakoja ajalugu on rikas ning koguduse õpetaja voolav ja nüansirikas ülevaade põnev kuulata. Peapiiskop suhtleb pingevabalt nii koguduse liikmete kui ka vallavanem Priit Lombi ja abivallavanem Tõnu Muruga, tunneb siiralt huvi, kuulab ja aeg-ajalt sekkub, et jagada oma kogemusi ja lisada vestlusele üldkiriklikku tasandit. Hiljem vallamajas vesteldes soovitab ta soojalt valla ja koguduse vahelist koostöölepingut, et fikseerida senine hea koostöö.
Erimeelsused tekivad ametivendadel nn katuseraha teemal. Urmas Paju on veendunud, et see on üks paremaid viise raha jagamiseks. Peapiiskop oponeerib, et ka selle raha tarvis võiksid olla kokkulepitud jagamisprintsiibid. „Meil on palju kogudusi, kes seisavad aastaid pühakodade programmist raha saamise järjekorras …“ nendib Viilma kahetseval toonil.

Pühendunud teenimine
Lõunasöögil Urmas Paju koduses köögis läheb jutt ametiriietusele. Tartu praostkond paistab silma talaari eelistamises. Peapiiskop viitab, et piiskoppidel polegi praegu võimalust talaari kandmiseks ja et on esitanud ettepaneku kirikuseadustiku muutmiseks.
„Isegi korra mõtlesin, et reformatsiooni 500. aastapäeval oleks võinud talaare kanda ja agenda korda kasutada,“ jagab ülemkarjane teostamata mõtet. Liturgilise ühtsuse saavutamiseks pakub Urmas Viilma välja idee anda välja käsiraamatu viies köide, mille sisu oleks agenda.
Peapiiskoppi neljasilmavestluselt Urmas Pajuga oodates uurin, mida autojuht Margus ooteajal tavaliselt teeb. Selgub, et TV7 on tema kaaslaseks ja saan mitmeid häid saatesoovitusi sedastusega, et kui Jumal tuleb inimese ellu, siis ta vabastab, tervendab ja annab täiesti uue võimaluse.
Koostöö kohta peapiiskopiga ütleb Margus: „Pretensioone mul pole. Ta on väga positiivne, nii oma pere kui ka teiste inimeste suhtes. Püüan teda võimalikult vähe segada, peapiiskopil peab olema oma aeg, et mõelda ja tööd teha.“
Päev on õhtuhämarusse jõudnud. Mitmed elulõngad on ristunud. Enne ärasõitu, kella poole viie paiku, kingib ülemkarjane Urmas Pajule nahkköites piibli, millel on peal vastuvõtja nimi.
Tartu suunas sõites võtab peapiiskop päevakogemuse kokku, laiendades seda ka eelnevatele kohtumistele pastoritega: „Meie vaimulikud panustavad nii palju, et selle tegelikku väärtust või suurust märkame tõenäoliselt palju hiljem.“ Märgin, et kõikide meie kiriku hingekarjaste külastamine on aastatepikkune missioon. Peapiiskop vastab muheledes, et aega tal on.
Kätlin Liimets

Pildigalerii: