Eestpalve hoiab taeva avatuna

Seepärast ei ole ka meie, sellest päevast peale kui me seda kuulsime, lakanud teie eest palvetamast ega palumast, et teid täidetaks tema tahtmise tundmisega kogu tarkuses ja vaimulikus mõistmises, et te käiksite Issanda vääriliselt talle kõigiti meeldida püüdes, kandes vilja igasuguses heas töös ja kasvades Jumala tundmises ning saaksite vägevaks kogu väega tema kirkuse tugevust mööda kõigeks püsivuseks ja pikaks meeleks. (Kl 1:9–11)

Kui aeg sai täis, läkitas Jumal maailma oma Poja. See oli õnnistatud aeg, Jumala läheduse kogemus, võimalus Jeesusega kokku puutuda. Ja ometi – pühakirjast loeme, kui suurt taipamatust, mõistmatust ja vaenu ilmutasid Jeesuse suhtes tema kaasaegsed. Siiski tegutses Jumal eriliselt ja toona sündinu on armu ja õnnistuse allikaks. Inimese võimetus vaimsetes asjades ei saa takistuseks Jumala tegutsemisele maailmas.
Mida kaugemale jääb meist ajaliselt Jeesuse maapealne elutegevus ja esimeste kristlike koguduste kujunemine, seda keerulisem näib olevat tõde taibata. Lugematu hulk erinevaid kogudusi ja usurühmitusi, katkematud vaidlused selle üle, kuidas asjad olema peaksid, milline on Jumala tahtmine, kes siis ikkagi elab tõelist kristlikku elu. Muidugi pole taoline segadus tulutu, ka ei tunnista see mingil määral Jumala ignorantsust inimese ega kiriku suhtes. Jumal on muutumatu, alati looja, lunastaja ja pühitseja.
Küsimus näib olevat inimeses, õieti inimese katkematus võitluses. Me kõik oleme tundnud, et oleme täidetud armu väega, oleme taibanud oma pattu ja rõõmsalt kogenud, et Poeg teeb sellest vabaks. Seesama usukogemus on pühitsenud iga ristiinimest. Pühade pärand valgusriigis – selle poole me sirutume, liiga sageli aga taipan, et elan ja otsustan viisil, nagu oleksin päral armu täiuses. Valgus on Üks, meie siin saame sammhaaval liikuda valguse poole.
Inimene ja tema usuvõitlused, kahtlused on igal ajal, igas elus põhimõtteliselt samasugused, välised asjaolud muutuvad, viimasel ajal iseäranis ruttu, armuigatsusega täidetud inimlaps ja Jumal jäävad, ja eriti imeline on, kui nad mõlemapoolselt suhelda võtavad, katkematult. Et pimedus kipub valgust varjutama, inimene oma teel ekslema, see on tõsiasi. Tõsi on ka, et Jumal katkematult maailmas oma väega toimetab, puudutab ja tõstab põrmust.
Koloslastele kirjutatud read on eriliselt kinnitavad, nemad seal olid otsinud ja leidnud Jumala, olid eksinud ja taas leidnud. Keegi satub neidki eksitama, aga tähtis on, et neid on nende võitluses julgustatud ja ka kinnitatud ning selle ususelguse tulemusel võime meiegi endid julgustada ja kinnitada samadest sõnadest. Nõnda saame kirikuna toimida. Kirik on pühade osaduskond, kes kogeb armu ja jagab seda valgusena maailmas. Kirikul on väge, mida jagada.
Eestpalve on vägev jõud. Me ei ole lakanud teie eest palvetamast ega palumast, et teid täidetaks tema tahtmise tundmisega kogu tarkuses ja vaimulikus mõistmises. Jumal täidab meid vaimuliku tarkuse täiusega, on kõikvõimas, aga olen mõistnud, et vajan jumalikku täitmist iga päev, iga hetk. Jumala tarkust ei ole inimesel võimalik tagavaraks omandada, Jumalal kindlasti oleks võime kogu oma tarkus meie üle ja meisse välja valada, küsimus on, kui targaks teeks see inimese. Muidugi mõistame Jumala tahtmist, usuelu tingimatu eeldus on küsimine: milline on Jumala tahtmine minu elus? Kuidas ma püsin Jumalas? Usukindlus on tähtis, see on osadus: mina, sina, meie ja Jumal üle meie kõikide. Osadus Jumalaga hoiab osadust ligimesega.
Tänast sõna lugedes mõtlesin, kui kinnitav ja oluline on vaimulik julgustus ja osadus. Kui vägev võis olla kinnitus, mida esimesed lugejad omal ajal kogesid. Kindlasti on sama väge kogenud kõik, kelleni sõna on ulatunud. Tean, et siinsamas minu lähedal on tuhandeid, kes palju palvetavad, eestpalve kandmist oleme kogenud õnnistusena sageli. Eestpalve hoiab taeva avatuna ja kannab mõlemat osapoolt: mind, kes ma palun, ja sind, kelle eest palun, ja vastupidi. Seesugune avatud taeva all elamine teeb rõõmsaks, isegi kirkaks. Sombuses taevas näen päikest. Julgustan ja veenan meid tegema eestpalveid, et saaksime täidetud jumala tarkuse täiusest. Palvetatud võitlus on rõõmus ja tulemuslik. Võitlemist ja lõikust on palju, töötegijaid vähe …
Me suhtleme palju, suhtlemisviis ja -võimalused on muutunud, on mitmekesised ja väga kiired. Tundub, et teame paljude inimeste elust, kus nad liiguvad, mida loevad, jagame ka vaimulikke teemasid ja tarkust omavahel. Eestpalvesoove on võimalik jagada hetkega sadadele. Ja ka seeläbi kinnitatud saada. Meiegi vaimuliku võitluse tume pool on avalik ja puudutab paljusid. Ligimesele tehtud kuri, inimliku tarkusega öeldud sõnad lõhuvad osaduse, isegi sulgevad taeva. Valguse osaduskond kasvab Jumala tarkuse toitvast väest ja teadlikust katkematust palvest. Palugem üksteise eest!

 

 

 

 

Margit Lail,
Kanepi koguduse õpetaja