Eestlaste väljarännupaik oli ka Toropets Kesk-Venemaal

Toropets on väike ligikaudu 14 000 elanikuga provintsilinn Eestist umbes 400 kilomeetri kaugusel Pihkva ja Tveri oblasti piirimail. See Kesk-Venemaa väikelinn oli sadakond aastat tagasi suur eestlastest ümberasujate keskus. Eestist hakkas Toropetsi kanti saabuma ümberasujaid 1860.–70. aastatel, kuid see protsess jätkus veel XX sajandi esimesel kümnendil.
Enamik ümberasujatest tuli siia Võru- ja Tartumaalt, eriti aga Sangastest ja selle ümbruskonnast.
Kodumaalt sundis neid inimesi lahkuma kõrge maa rendi- ja ostuhind. XIX sajandi lõpul tegutses seitsme ja poole tuhande elanikuga Toropetsi linnas eestikeelne kirik, luterlik ja õigeusukool, haridus- ja näitemänguselts, laulukoor ja orkester.
Oma kirik ja oma õpetaja
Esialgu toimetasid uues asukohas eestlastest ümberasujate ristimisi, matmisi ja teisi luterlikke rituaale kirikutavasid hästi tundvad mehed. Kui eestlasi oli Toropetsi ja ümbruskonda kogunenud juba rohkem, hakkas siin käima Pihkva luterliku kiriku õpetaja Robert Hesse (1835–1887), seejärel Hermann Bresinsky (1839–1910). Algul peeti jumalateenistusi mõnes suuremas linnamajas, kuhu eestlastest luterlased selleks puhuks kogunesid.
Kuigi linnavõimud pakkusid luterlastele kasutamiseks ühte paljudest linna õigeusu kirikutest, peeti seda luterliku teenistuse läbiviimiseks sobimatuks ja otsustati ehitada päris uus oma kirik – just selline, nagu kodumaal harjutud oldi. Linnavalitsus andis kiriku ehitamiseks tasuta maatüki linna servas Ukleika jõekese ääres. Koguduse liikmed andsid kiriku ehitamiseks kas rubla raha või tõid ühe palgi.
1873. aastal alustatigi 12 m laiuse ja 27 m pikkuse puukiriku ehitamist ja sellega jõuti lõpuni 1877. aasta augustis, mil toimus Toropetsi luterliku Peetri kiriku sisseõnnistamine. Seda toimetas pastor Hermann Bresinsky, kohale oli tulnud praktiliselt kogu ümberkaudne eestlaskond. Kuigi Toropetsi Peetri kirikus käijatest oli suurem osa eestlasi, kuulus nende hulka ka mõnisada ümbruskonnas elavat lätlast ja mõnikümmend sakslast.
Jumalateenistuste ajal oli kirik alati rahvast täis ja pühakojast kujunes ka eestluse vaimne keskus. Peterburi konsistooriumile saadeti palvekiri, et Toropetsi määrataks alaline pastor. Augustis 1889 tuligi Johan Boas (snd 24. X 1858) pidama proovijutlust, mis kulgenud küll konarlikult, kuid hinnati siiski rahuldavaks. Järgmise aasta 21. jaanuaril (4. veebruaril) õnnistas Pihkva koguduse õpetaja Hermann Bresinsky Johan Boasi Toropetsi koguduse õpetajaks.
Pikka kasvu ja rahuliku loomuga poissmehest õpetaja oli rahvuselt rootslane ja tema eesti keele oskus oli esialgu üsnagi kasin, kuid peagi rääkis ta lisaks eesti keelele ka läti keelt, sest tahtis lätlastelegi emakeelseid jutlusi pidada. Rahva poolt lugupeetud õpetaja armastas kiriku kõrval asuvas pastoraadi aias tööd teha, oli kirglik jahimees ja ehitas endale purjeka, millega sageli järvedel seilas.
Pastor Boas tellis Saksamaalt 700 rubla maksma läinud oreli, mille saatel oli kirikulistel jumalateenistustel kergem kaasa laulda. Kiriku juures said leerilapsed õpetust aastas kahel korral: poisid sügisel ja tütarlapsed kevadel. Toropetsi luterliku koguduse liikmete arv ulatus XIX ja XX sajandi vahetusel üle 8000. Abikogudused tegutsesid veel Velikije Lukis, kus elas umbes 1500 eestlast, samuti Holmis ja Krasnopoljes, kus mõlemas kandis elas eestlasi paari tuhande ringis.
Mälestustahvel ootab Sangastes oma aega
Nõukogude võimud sulgesid Toropetsi kiriku 1930. aastatel. Viimaseks abiõpetajaks oli J. Oberschneider, kellel olevat õnnestunud arreteerimisest pääseda ja naisteriietuses põgeneda. Praeguseks on kirikul torn maha lõhutud ja kõrvale tehtud juurdeehitus.
Tänu sellele, et kirikuhoones tegutseb juba pikemat aega lastespordikool, on hoone aga enam-vähem korras hoitud ja üldiselt hästi säilinud. Toropetsi elanikud kasutavad sellest majast rääkides siiani sõna «kirka», nagu venelastel tavaks luterlikku kirikut nimetada.
Et Toropetsi Peetri kiriku hoone on küllaltki ainulaadne, siis leiti, et see tuleks tähistada mälestustahvliga. Kohalike võimudega alustati Eesti Moskva saatkonna kaasabil 2009. aastal läbirääkimisi. Selgus, et linna generaalplaan näeb ette endise kiriku ehk praeguse spordikooli hoone lammutamise ja sellele kohale kaasaegse spordikompleksi rajamise, kuid see plaan on õnneks rahapuudusel aastaid teostamata jäänud.
Toropetsi rajooni administratsiooniga saavutati kokkulepe mälestustahvli paigaldamiseks 2010. aasta juunis ja skulptor Mati Karmin alustas pärast kavandi kooskõlastamist mälestustahvli valmistamist. Kuid siis selgus ootamatu tagasilöök: kohalikud õigeusu vaimulikud olid luterlikule kirikule mälestustahvli paigaldamise vastu. Põhjenduseks toodi kartus, et kõigepealt pannakse üles tahvel, siis taastatakse luterlik kirik ja luuakse kogudus, kuhu õigeusklikke üle meelitama hakatakse.
Mälestustahvel ei olnud mõeldud tüli tekitamiseks kohalike elanike seas ja seepärast otsustati paigaldamine edasi lükata, kuni Toropetsi elanikud omavahel mõtteid vahetavad ja lõpliku selguseni jõuavad, kas nad seda mälestustahvlit oma kodulinna tahavad või mitte. Et aga mälestustahvel niikaua kusagil kõrvalises ruumis tolmu kogudes ei seisaks, tuli mõte see seniks Sangaste kirikusse üles panna. Selle nõuga olid päri nii Sangaste koguduse õpetaja Ivo Pill kui ka Sangaste vallavanem Kaido Tamberg.
7. novembril toimus Sangaste kirikus jumalateenistus, mille käigus õnnistati sinna ajutiselt paigaldatud Toropetsi luterliku kiriku tähistamiseks mõeldud mälestustahvel.
Peep Pillak,
Eesti Muinsuskaitse Seltsi kaasmaalaste mälestuse jäädvustamise toimkonna esimees

Toropetsi Peetri kirik
1877 – kiriku sisseõnnistamine
XIX ja XX sajandi vahetusel ulatus koguduse liikmete arv üle 8000
1930ndad – kirik suletakse
Kirik on ümber ehitatud ja siin tegutseb spordikool
2010 – lepitakse kokku kirikuhoonele mälestustahvli paigaldamine
7.11.2010 – mälestustahvel leiab ajutise koha Sangaste kirikus