Eestlased maakera kuklapoolel

Õpetaja Meelis Rosma (29) on ühe aasta teeninud Austraalia eesti kogudusi. Ajal, kui maakera kuklapoolel on väljas suur kevad ning õhk õite lõhnast paks, on ka Rosmade pere uude kodupaika sisse elanud. «Hästi läheb,» ütleb 15. augustil 2006 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus preestriordinatsiooni saanud Meelis Rosma.
Usutlus on tehtud kogu maailma siduva Interneti teel.

Kuidas olete kohanenud?
Üsna ladusalt. Kui möödunud aasta novembrikuus pilvisest Tallinnast Sydney särava päikese alla saabusime, oli see kui uude maailma astumine – aastaajad on pahupidi, autod ja inimesed tänavail liiguvad «valel» teepoolel, tammede ning vahtrapuude asemel ääristavad teid eukalüptid ja pudeliharjapuud ning hommikuse äratusena kõlas rainbow lorrikeet’ide kärarikas askeldamine akna taga. Nimelt armastavad need kenad ning nutikad papagoid endid suvehommikutel kogudusemaja esiste pudeliharjapuude okstel õienektariga kostitada.
Kõigi uudsustega oleme enam-vähem kohanenud – kõrv on papagoide hääle juba omaks võtnud, teed ületades vaatan automaatselt esmalt paremale ja alles siis vasakule ning autoga liigeldes on kadunud kiusatus ringteele paremalt poolt sisse sõita.
Mis on kõige raskem?
Seni suurim väljakutse on olnud ehk jõulude pühitsemine palava päikese all. Jõulupühade sõnum valgusest, mis on hakanud paistma kesk pimedust, tundub palju loomulikum, soojem ja kõnekam põhjamaa pimeda talve ajal.
Siin aga on jõulud südasuvel. Kuidas sa räägid kallist jõuluvalgusest ajal, mil päike on juba hommikul vara kõrgel taevas ning inimesed igatsevad pigemini varju ja jahedust!
Sellest hädast sain aga üle, kasutades teenistuste ettevalmistamiseks ööpimeduse katet ning tõmmates inspiratsiooni Nikaia usutunnistusest, mis tunnistab Kristusest kui Valgusest, kes on sündinud juba enne kõiki aegu. Ja lõppude lõpuks – ega Petlemmaski jõuluööl laia lund sadanud.
Kuidas tekkis soov Austraaliasse minna?
Võimalus teenida eesti kogudusi Austraalias saabus minu ja mu abikaasa Jie jaoks ootamatult, ent samas pikisilmi oodatult. Võiks isegi väita, et mitte meie ei valinud Austraaliat, vaid tema meid.
Mu lõunamaa päikese all üles kasvanud abikaasa jaoks osutus Eesti karmis kliimas ellujäämine ootamatult raskeks, seepärast sai meile ühel hetkel selgeks, et elukoha muutus on vältimatu.
Otsisime sobivat paika ja võimalust, ent midagi ei hakanud silma. Austraalia paistis aga olevat sedavõrd kauge ja tundmatu kant, et see ei tulnud isegi mõttesse.
Olime juba valmis pea ees tundmatusse sööstma, kui sain kõne peapiiskopilt, kes teatas, et tema kõrval seisab parajasti üks pisut murelik härra Sydney Jaani koguduse juhatusest, kes on tulnud maad kuulama uue õpetaja saamise asjus. Seni kogudust teeninud õpetaja Allan Taruste oli pärast aastatepikkust teenistust kodumaale naasmas, kohapealt polnud aga uut eesti keelt valdavat õpetajat võtta.
Kuuldu äratas huvi ning veel samal päeval saime härra Boris Leesiga kokku. Pärast jutuajamist oli otsus langetatud – kandideerin Sydney Jaani koguduse õpetaja kohale.
Teie missioon rahvuskaaslaste kogudust teenides?
Esmase missioonina näen oma panuse andmist 74 aasta eest alustatud eestikeelse koguduse töö püsimisele ja jätkamisele. Sydney Jaani kogudus rajati 1934. aastal altpoolt, s.o siia elama asunud eestlased otsustasid asutada koguduse.
Ehk on siin soovmõtlemist, ent minule kõneleb koguduse saamislugu vanade eestlaste tasakaalustatud maailmapildist – ühelt poolt asutati Eesti Selts kui ilmalik kooskäimise koht ja eestluse kants ning teiselt poolt eesti kogudus vaimuliku kohtumispaigana.
Eestikeelse jumalasõna kestmine on südameasjaks paljudele. Üks vanahärra olla koguni põrutanud, et tema matusel ei tohi mitte üht ingliskeelset sõna kosta. Minu asi on selle eest hoolt kanda, et nõnda sünniks. Püüan hea seista, et ka noored eestlased, kes viimastel aastatel Sydneysse asunud, oleksid vähemasti teadlikud eestikeelsest kogudusest. 
Milliste ootustega läksite? Milline oli tegelikkus?
Suurim ootus oli, et abikaasa tervis paraneb. See on tõesti ka nõnda läinud.
Kas teid tabas ka kultuurišokk? Mis üllatab siiani?
Suuremat kultuurišokki ei ole olnud – tegemist on ju lääne ühiskonnaga. On muidugi tavasid ja kombeid, mis on Eesti või isegi Euroopaga võrreldes erinevad, ent see on meeldivgi, sest annab võimaluse silmaringi avardada.
Uudseid elamusi on olnud palju. Meeldiv on kogeda, et ühiskonnas, kus ametikult 67% elanikkonnast kuulub erinevatesse kirikutesse, on inimesed usuasjus küllaltki teadlikud ning ei hakata mõtlematult «tule ja mõõga» joru ajama, niipea kui kirikust ja usust juttu tuleb.
Huvitav oli osaleda hiinakeelse luterliku koguduse teenistusel. Sama koguduse liikmed tulevad igal teisipäeval kokku, et üheskoos kiriku juures tai chi´d harjutada.
Sydneys asub üks Austraalia suurimaid surnuaedu – Rookwoodi kalmistu, kus paljude teiste rahvusgruppide hulgas on ka eestlastel oma sektsioon. See paik jahmatas mind mastaapsusega. Ma polnud varem käinud surnuaial, mille juurde kuulub tihe tänavatevõrk ja bussipeatused ning kus autota liigeldes võib hätta jääda, rääkimata sellest, et oma sektsioonid on seal igal suuremal maailma religioonil.
Jätkuvalt ja väsimatult imetlen siinset loodust. See on oma vormidega täiesti erinev kõigest sellest, mida varem olen kogenud.
Millised on Teie teenitavad kogudused?
Praegu teenin kahte kogudust – Sydney Jaani ja Canberra kogudust. Jaani kogudus on omakorda jagunenud kaheks pihtkonnaks – üks Sydneys ning teine Sydneyst pooleteise tunni tee kaugusel Thirlmere’i eesti külas. Teenistused toimuvadki kordamööda – üks pühapäev Sydneys, järgmine Thirlmere’is.
Canberra kogudus on väiksem ning pealinnas on teenistused neli korda aastas.
Kuidas iseloomustate koguduse liikmeid?
Nagu inimesed ikka. Kõneldes koguduse nooremast põlvkonnast, räägime aga inimestest, kes on 50–60 aasta ringis. Nende lapsed on enamasti juba Austraalia kultuuri omaks võtnud ning läbi ja lõhki austraallased.
Samas on koguduse rahvas väga nooruslik. Ma ei ole seni veel päriselt aru saanud, et mul oleks vanade inimestega tegemist. Vist on nii, et kui meil õnnestub vältida kibestumust, oleme noored igavesti. Abiks seejuures on ehk ka Austraalia päike, mis aasta ringi meele helge ning tuju rõõmsa hoiab.
Kui tihe on tööpäev?
Mitut laadi tööd ja ülesanded teevad tööpäevad tihedaks: lisaks teenistustele ja kiriklikele talitustele nõuab kogudusemaja ümbritsev kena aiake, mida õpetaja Allan Taruste enne mind hoolitsusega arendas ja kujundas, aastaringset hooldamist, koguduse paberimajandus vajab haldamist, samuti on küllalt palju koguduseliikmeid, kes tervislikel põhjustel ei jõua ega saa enam ise kirikusse tulla, küll aga sooviksid vaimulikest asjust rääkida ja kuulda – jõudumööda püüan neidki külastada.
Taolised külastused on väga tänuväärt töö – vanad inimesed on rikkad elukogemusest ning igaühel on oma lugu, mille kuulmine mindki rikkamaks teeb. Aeg-ajalt tunnen, et olgugi ameti poolest õpetaja, olen ma tegelikult õpilane paljude õpetajate keskel.
Kui aktiivne on kogudus?
Veerand sajandit tagasi oli koguduseelu väga aktiivne – tegutses naisring, pühapäevakool, teenistused toimusid mitmes eeslinnas. Inimesed  on jäänud vanemaks ning koguduse tegevus vaiksemaks.
Siiski, jätkuvalt toimuvad regulaarsed jumalateenistused Sydneys ja Thirlmere’is, Sydneys järgneb teenistustele alati ka kohvilaud, kus üle suure linna kokku sõitnud inimesed saavad sotsiaalselt suhelda, kord kuus ilmub koguduse leht ning kevadel (s.t oktoobrikuus) alustasime leerikursusega.
Kes on lähimad abilised?
Terve kogudus on olnud suureks abiks, kuivõrd Jumala teenimise tuum seisneb ju osaduses. Meil on väga sõbralik ja avatud osadus.
Kogudusetööle asudes polnud ma kindel, kas ja kuivõrd eesti kogudus suudab mu hiinlannast naise omaks võtta, mis on kõike muud kui iseenesest mõistetav. Aga sellega on läinud väga hästi.
Ehk seob siinseid vanemaid eestlasi Jiega isegi teatud saatusekaaslus – on ju nemadki maitsnud võõraks olemise leiba ning tundnud aegu, mil hulga inimeste jaoks polnud nad muud kui «verfluchte Ausländer» ja «bloody new Australians». Igatahes tunneb ka Jie, et näpuga näitamise asemel temast hoolitakse ning see omakorda innustab tedagi kogudusetöös kaasa lööma.
Konkreetsemate küsimuste ning ülesannete puhul on olnud palju tuge ja abi juhatuse liikmetest. Iseäranis tahaksin nimetada juhatuse esinaist proua Maret Noble’it, keda jätkub koguduse töös mitmele rindele korraga ning kes oma pühendumusega on meile suurepäraseks eeskujuks.
Väga hoolitsev koguduse­elu puudutavates küsimustes on ka dr Aet Lees. Hea nõuga on olnud samuti toeks emeriitõpetaja Hans Lüdig ning proua Ermilde Kiviste.
Mida teete koguduse teenimise kõrvalt? 
Olen püüdnud  kaasa lüüa eesti ühiskonna tegemistes. Kirjandusringis loeme kaasaegsete eesti autorite loomingut, mis on siin, «seitsme maa ja mere taga» hoopis huvitavam lugemisvara, kui tundus olevat Kodu-Eestis. Hiljuti liitusin ka Sydney Eesti Meeskooriga. Et Sydneys on küllalt suur hiinlaste kogukond, kasutan ka võimalust oma Hiina-huvi väljaelamiseks – algatuseks õpin natuke hiina keelt.

Küsinud
Lea Jürgenstein