Eestlane kannab kirikut südames

Eestlaste usklikkus on teema, mis aeg-ajalt pinnale ujub ning paneb meid arutlema selle üle, kuidas usklikkust määratleda ning kui suur seos on sellel kristluse ja kirikliku kuuluvusega.
Statistikat vaadates tundub olukord muidugi enamasti eriti lootusetu ning eestlaste religioosne leigus käib juba vaata et meie identiteediga kaasas. Nõndasamuti nagu hõredaks kulunud stampväljend, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Vahel hakkab tunduma, et erinevate kuivade üldistuste tõttu tundub meie rahvusest kõneldes nii mõnelegi kõrvaltvaatajale, et tegemist on justkui ühe paraja metslaste kambaga, kellele pole miski püha.
Mingi tõde selles kõiges ju on: jah, me pole väga varmad avalikult demonstreerima oma hingelisi igatsusi ning tõekspidamisi. Tõepoolest, meie sõpruse võitmiseks on vaja midagi enamat kui kramplikult näole manatud naeratuse saatel «Tere! Kuidas sul läheb?» küsimist. Samas on mu meelest selle kareda kooriku all peidus palju suuremaid aardeid, kui eeskujuliku õpilase kombel «nõrgemaid» veidi kaastundlikul ilmel piidlevad heaoluühiskonna esindajad aimatagi oskavad.
Kurb on muidugi see, et mingi ajaloolise taaga tõttu meisse sisse kodeeritud komplekside ajel oleme sageli ise väga agarad seda kuvandit endast looma ning edasi levitama. Ent ometi pole sageli ka palju vaja, et eestlaslik süda sulaks ning avaks ennast kogu oma hingemaailma kirkuses ja armsuses.
Möödunud aasta kevadtalvel sõjakooli õppurina korduvalt metsalaagrites viibides võisin kogeda seda, kui paljud n-ö mittekiriklikud inimesed tegelikult mõtlevad religioonile ja Loojale ning kes kusagil oma hingesopis igatsevad ka mingisugustki usulist määratletust, ent ei söanda selles osas mingeid samme astuda.
Ühe või teise kursusevennaga vaatluspostil kõhutades või patrullis sammudes jõudis une peletamiseks sosinal veeretatud jutt viimaks ikkagi usuteemadele. Küllap peamiselt seepärast, et olukord seda tingis: külm, märg, kurnatus ja täiesti luust ning lihast kaplan su kõrval selle kõige keskel.
Pean tunnistama, et need metsavaikuses või linnulaulu saatel peetud tasased vestlused on olnud ühed põnevamad ning siiramad mõtteavaldused üldse – igaühel oli oma ettekujutus, omad küsimused, omad veendumused ning sügavalt läbitunnetatud kogemus Jumalaga seoses. Ehkki jah, vaid mõni üksik vestluskaaslane oli tegelikult kirikliku kuuluvusega, aga tookord tundus, et igasugune statistika kaotab sellistel puhkudel oma põhjapaneva ning rahutust tekitava võlujõu, sest olulisemaks saab midagi muud.
Kursuse viimasel päeval teatas üks kursusevend, et ta väga sooviks saada armulauda enne laialiminekut, ning küsis, kas saaksin seda talle pakkuda. Hõikasin selle võimaluse rivistusel välja ning meiega ühinesid üllatuslikult veel õige mitmed. Ka nende hulgas polnud kõik isegi mitte ristitud, ent nemad soovisid lihtsalt õnnistust. Umbes nõnda meil see kursus lõppeski: kirikus, eriliselt ühteliitvas, nukras ja samas pühas meeleolus.
Kui olen sõdurite käest küsinud, miks nad tulevad leerikursusele, siis vastatakse tihti, et tsiviilis pole ju aega ning see leeriminek on üks tõsine ettevõtmine, aga sõjaväes tuleb kõik n-ö koju kätte. See näitab taas, et ei olda nii masendavalt leiged, nagu meile tundub, vaid et kõik taandub pigem mingitele praktilistele tõrgetele.
Jah, eestlane ei käi iga pühapäev kirikus, aga tundub, et paljudel juhtudel kannab ta kirikut selle sõna kõige avaramas mõttes siiski oma südames ja see on tõdemus, mis vähemalt minu jaoks sisendab lootust inimsüdameid halvava ning masendust tekitava statistika kõrval.
Ja siis veel see kannibalismiteema eestlaste hulgas – ei söö me midagi üksteist rohkem ega vähem kui kõik teised rahvad. Me teeme seda võib-olla lihtsalt vähem naeratades kui nood, kes on umbes 50 aastat kauem saanud vabadust nautida kui meie.

 

 

 

 
 

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist