Eestist Waldeckisse

Praost doktor Bernhard von Haller

18. märtsil 2001 said EELK ja Kurhessen-Waldecki Evangeelne Maakirik Saksamaal sõpruskirikuteks. 25. juunil 2006 pikendati Tallinnas partnerluslepingut. Noor, aga tähtis sõprus.

Kui paljud inimesed küll teavad, et selle seose juured juba 100 aastat vanad on? Kunagise Waldecki Maakiriku viimane esimees Bernhard von Haller ei ole toda kiriku-partnerlust küll organisatsioonina rajanud, kuid ta asutas Eesti-Waldecki seose oma eluteel. Mitte juhuslikult ei ütle tema hauakivi Arolseni surnuaias: «Ma olen võõras Sinu ees ja majaline, nõnda nagu kõik mu vanemad» (Ps 39:13).

Sündinud on Bernhard von Haller Käina pastoraadis Hiiumaal. Alates 1761. a olid Hallerid seal pastoriametis. Tema sünnimaja, endine pastoraat, on täna vabriku tööhoone. Pastoraadi juures seisab Mardi-kirik, esinduslik hoone 15. sajandist, täna varemed: saksa hävituslennuk pani selle 1941. aastal põlema.

Haller sündis 13. mail 1874 (sel samal kohal sündis aasta hiljem Rudolf Tobias köstripojana). 1875 kolis perekond Tallinna. Isa sai pastoriks Oleviste kirikus. Haller käis toomkoolis kuni abituuriumini 1892 ja sai koduõpetajaks.

Ta läbis vene sõjaväeteenistuse: nüüd võis ta välismaal ülikoolis õppida. Ta õppis teoloogiat Greifswaldis ning mujal, ja tegi 1. eksami Arolsenis, Waldecki vürstkonna residentsis! Halleri teoloogiaõpetaja, Waldecki Victor Schultze oli Hallerit sinna soovitanud, kui vürstiperekond otsis koduõpetajat.

Haller osutus nii võimekaks, et ta juba 1905. a Waldecki kirikujuhatusse määrati. Samal aastal sai ta pastoriks Wildungenis. Vaevalt üks aasta hiljem määras vürst Halleri ametisse õukonnajutlustajana ning linnapastori ametisse Arolsenis.

45 aastaks jäi ta sellesse ametisse, sellele lisandusid paljud ametid ning ülesanded: Waldecki Diakonisside (kiriklike meditsiiniõdede) juhatuse liige, ta oli aastaid Arolseni garnisoni hingekarjane, Gustav-Adolf-Werki ning Innere Missioni juhatuse liige ja rohkem veel. Aga ka väljaspool kirikut võttis Haller enda kanda ülesandeid, näiteks abivajajate direktsioonis või Arolseni vallanõukogu liikmena või koolihalduses või sekretärina Waldecki ajalooühingus.

Igat laadi austusavaldused ei jäänud tulemata: Greifswaldi ülikooli teoloogia audoktor, Arolseni aukodanik, aumärk teenete eest Saksamaa Liitvabariigis ja palju muud. Isegi Arolseni kogudusemaja nimetati hiljem tema järgi.

Kaks korda juhatas Haller Waldecki Maakiriku läbi raskete murranguliste aegade. Kui 1918 monarhia lõppes, juhatas Haller kiriku uue tundmatu iseseisvuse poole. Ja kui 1934 Waldecki Maakirik pidi muutuma kirikuks, mis sõltuks natsionaalsotsialistidest, siis tõrkus Haller kiriku ning pastoriseltsi nimel vastu. Haller kuulus «Bekennende Kirchesse» (tunnistavasse kirikusse), niisiis kiriklikku vastupanusse. Ta põlgas natsionaalsotsialiste niisama kui bolševikke.

Vastupanu saavutas ta alguses küll vähe. Niinimetatud saksa kristlased tulid illegaalselt võimule ja Haller kaotas oma ameti pastorina ning kiriku ülemusena. Tema endised leerilapsed kaitsesid teda, kui tekkisid mässud ja kaklused.

Aga juba samal aastal alustas Haller uuesti oma tegevust jutlustajana. Ja kui saksa kristlased kaotasid oma võimupositsiooni, sai Haller 1937 uue Kurhessen-Waldecki Maakiriku juhtkonna liikmeks. 1946. aastast kuni pensionile minekuni oli ta Waldecki piirkonna praost.

Bernhard von Haller hoolitses selle eest, et ta ei jääks ainsaks isikuks Eestist Waldecki Maakiriku teenistuses. Tema vanem vend Gotthard, algul pastor Märjamaal ja pärast seda saksa koguduses Püha Anna kirikus Peterburis, pidi pärast oktoobripööret Venemaalt lahkuma, aga uues Eesti Vabariigis ei leidnud ta tegevust. Bernhard von Haller kutsus ta pastoriks Wildungenisse, kus Gotthard kuni varase surmani 1925. aastal pastor oli. Gotthardil oli suur kunstianne, artikli autoril on tema pildid nii Eestist kui Waldeckist.

Ka Halleri kolm õde saabusid aastate jooksul Arolseni, nende hulgas noortekirjanik Helene, kes oma raamatutes jutustab vanast Eestist, ja Elisabeth, kes viimaks oli olnud Tallinnas eesti diakonisside vanemõde Merimetsas. Kõik on maetud Arolseni.

Bernhard von Haller armastas oma teist kodumaad – Waldeckimaad. Sellega oli vanapoiss just nagu abielus. Aga siiski jäi Eesti tema «emaks» või isamaaks, ja ta on soovinud, et ta ühel ilusal päeval kodumaale tagasi tuleks, külalisena ja siiski koju.

Tema käitumisviis oli balti-tüüpiline. Nekroloog tuletab meelde tema «natuke erilist baltisakslase hääldamist». Saksa süü, et Nõukogude Liit Eesti okupeeris, oli Hallerile kahekordselt valus. Halleri palvel raputas endine leeripoeg, kes II maailmasõjas oli Baltikumis võidelnud, eesti mulda tema puusärgi peale.

Haller suri 14. mail 1954 Wildungenis. Veel 35 aastat pidi mööduma, kuni uuesti ametlikud seosed Eestiga olid võimalikud. EELK on nõukogude võimu ajal kõvasti viletsust kannatanud ja palju kaotanud, ka liikmete arvult ning võimalustelt. Seda rohkem oleks Haller selle üle õnnelik olnud, et sakslased ja eriti saksa kirikud saksa kohust Eesti suhtes täna meenutavad ning et Halleri Waldecki kirik pastorivahetusega ja rahalise toetusega praegu esireas seisab.

Albrecht Schmidt-Brücken,
Bernhard Halleri õetütrepoeg

,Bernhard Halleri õetütrepoeg