Eesti usk

Sõna „usk“ tähendus on lai. „Eesti keele seletav sõnaraamat“ ütleb, et see on „kindel sisemine arusaam, mis ei vaja põhjendamist“ ja „veendumus milleski, mida ei saa tõestada“. Viimane hõlmab usku mingi jumaliku või üleloomuliku võimu olemasolusse, kindlustunnet kellegi või millegi suhtes ning veendumust mingi soovi täitumises – lootust. Nõnda on usk üheks alust rajavaks mõisteks, sest mis abi oleks teadmistest, asjadest ja inimestest, kui me nendesse ei usuks.
Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva puhul on kohane küsida, kas eestlastel on usku. Kellesse või millesse nad usuvad? Kuidas see usk ilmneb ja elu kujundab? Kas püsib usk õiglusesse ja iseseisvusesse? Kas jätkub usku Eestisse? Milline on Eesti usk? Ja kus on selle usu allikad?
Neile küsimustele püüdsid vastata ka iseseisvuspäeva pidukõned, ettekanded ja etendused. Vahel jäi mulje, et sõidame Ameerika mägedel – ülevuse ja hõiskamise tipult, et elame paremini kui kunagi varem, masenduse ja morbiidsuse orgu, sest meie rahva ja keele tulevik näib tume. Vahel terendas silme ees ka uinutavalt tasane ja turvaline kuldne kesktee. Toon mõned näited.
Pärnus ette kantud kantaadis „Unes nägin ma Eestimaad“ rullus lahti toponüümikal põhinev radavaip. Teos algab loomisega, läbib elu olulised sõlmpunktid ning jõuab autori sõnul „vääramatult sinna, kust edasi ei saa“. „Kas tuleb teine maailm või teine mina …“, küsitakse vahetekstis. Pikale häda- ja häbinimede loetelule järgnevad vööttriipudel helgemad paigad nagu Uue-Võidu, Ereda, Koidu, Armuse, Andja, Allika. Nägemuse lõpetavad Õnniste, Põhjatu, Are.
Groteskiooper „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas“ Estonias päädis aga tõdemusega: milleks seda kõike vaja oli, kas tuleb otsast alata? Fantastilisse sündmustikku põimuvad nii koerakoonlased, Kaali meteoriit, nõukogude teadus oma teesiga „Ei usu!“, Karja kirik, teadusreligioon kui ka Suur Depressaator, mis eestlaste ängi kokku liites suudab aega tagasi pöörata.
Ja lõpuks videolavastus „NO31 Teekond“. Poliitilised vastandused, tondid, zombid, mateeriast jumal, pühakoda, kus kõlab Arvo Pärdi „Püha Patricku palve“, ning Kristjan Jaagu igatsus, et selle maa keel võiks taevasse tõustes üles igavikku endale otsida. „NO99 oli kokku kogunud peaaegu kõik eesti inimeste olulised uskumused-religioonid, nagu tahtes öelda, et jumalad võivad meil olla erinevad, aga maa, mille nimel palved lausume, on üks,“ kirjutas Heli Sibrits Postimehes (26.02.2018).
Eestist rääkides ei saa usust üle ega ümber, olgu selleks kasvõi ebausk või uskmatus. Ehk on rahva keeletaju sidunud sõnasse „usk“ erinevad tähendused just seetõttu, et neid pole võimalik lahutada? Kas saab olla „kindlat sisemist arusaama“, kui puudub veendumus milleski, „mis ei vaja põhjendamist“? Kas on midagi enesestmõistetavamat kui jumaliku väe tunnistamine? Kas on lootust, kui see usk puudub?
Liisa Tagel märgib artiklis „Mida eestlased usuvad“ (Postimees, 2.11.2016), et neid, kes eitasid kõiki teispoolsele viitavaid uskumusi, oli tuhande vastaja kohta vaid kolm. Samas leidus rahvaloenduse andmeil Eestis ligi 90 usuvoolu. Neist suurim ristiusk. Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvate kirikute liikmeskond ulatus 2017. a üle 400 000. Riigi juubeli puhul on viidatud ka kirikuliikmete arvule iseseisvuse väljakuulutamise aegu: 1922. a rahvaloenduse kohaselt oli üksnes luterlasi ja õigeusulisi 98% rahvast (Eesti Vabariik 100. Statistiline album, 2018). Seega võime pidada Eesti riiki kristlaskonna loominguks ja pärandiks.
Kui eesti usuks pidada usku, millel on kõige enam järgijaid, on selleks ristiusk. Kas oleme seda hästi hoidnud ja edasi andnud? Kui eripalgeline see on? Kuidas seostub see teiste usundite ja tänapäeva religioossete praktikatega? Kas suudab see pakkuda rahvale sisemist kindlust, veendumust Jumala armastuses ja seega lootust, mis ei jätaks häbisse?
Millal veel oleks õigem neid küsimusi esitada, neile vastuseid otsida ning seega Eesti ees seisvatesse probleemidesse selgust ja valgust tuua kui mitte juubeliaastal? Seetõttu otsustas Eesti Kirikute Nõukogu võtta tänavuse aasta teemaks „Eesti usk“. Moodustatud on töörühm ja plaanis mitmed asjakohased üritused. Kutsun kaaskristlasi ja kogudusi selle algatusega ühinema ning oma headest mõtetest ja ettevõtmistest meile teada andma. Võrsugu ja kasvagu Eesti usk!

 

 

 

 

Andres Põder,
emeriitpeapiiskop