Eesti riik on valmis nõrgemaid aitama
/ Autor: Lea Jürgenstein / Rubriik: Uudised / Number: 13. veebruar 2008 Nr 7 /
Eesti misjonär Rael Leedjärv on ligi neli aastat veetnud Keenias misjonitööl. Eelmisel kuul tõid infoagentuurid sealtkandist ärevaid teateid, sest Keenias lahvatas mäss presidendivalimiste tulemuste pärast. Et olukord muutus kriitiliseks, võeti kasutusele turvameetmed ja Soome misjoniselts toimetas töötegijad ohutumasse paika: esialgu pealinna, peagi aga Soome. Rael Leedjärv ootab aga pingsalt misjonimaale tagasiminekut.
«Olen ikka endiselt Soomes. Ootame siin ja vaatame, kuidas olukord Keenias areneb,» ütles Leedjärv intervjuu lõpuks üleeile. Kui kõik hästi läheb, siis reisib ta koos kolleegidega Keeniasse 4. märtsil.
Milline Eesti Teile nii kaugelt paistab?
Kaugelt vaadates torkab väga silma tohutu Eesti-kesksus nii meedias kui ka inimeste suhtumises üldse. On natuke tunne, et eestlane imetleb liiga omaenda naba ja ei näe ega kuule, mis mujal maailmas toimub. Eesti on praeguseks juba piisavalt rikas riik, et mõelda ka nõrgemate aitamisele. Ja mitte ainult Eesti riik, vaid ka sina ja mina üksikisikuna. Kristlastena on meil vastutus aidata ka oma vendi-õdesid, kes puudust kannatavad.
Mida teatakse Keenias Eestist?
Keenias teatakse Eestist üsna vähe. Üks osa inimesi teab küll, et Eesti on üks nendest väikestest riikidest, mis varem Nõukogude Liitu kuulusid ja nüüd iseseisvad on, kuid enamik ei ole Eestist kunagi kuulnud. Tihti küsitakse Eesti nime kuuldes, et kas see on Ameerikas või Euroopas.
Millest Keenias enim puudust tunnete?
Võrdväärsetest sotsiaalsetest kontaktidest – olen seal välismaalane ja jään alati selleks ning see paistab kõigile silma. Seega on raske leida sõpru, kellega sõprussuhe oleks võrdväärne, isegi kui meil kristlastena on palju ühist.
Mida teete, kui on koduigatsus?
Pärast 3,5 aastat enam väga hullusti koduigatsust ei tunne – kodu on seal, kus kohvri maha panen. Kui aga peaks tekkima koduigatsus, siis kas helistan koju vanematele või vaatan mõnd Eesti filmi. «Kalevi» šokolaad aitab ka üsna hästi koduigatsuse vastu.
Kui hästi olete Keenias kursis Eestis toimuvaga?
Ausalt öeldes, väga hästi kursis ei ole. Päevauudistest tean veidi kodunt tulevate SMSide kaudu ja viimase poole aasta jooksul on ka võimalik olnud päevalehti Internetis lugeda (varem oli Interneti-ühendus selle jaoks liiga kehv). Eesti Kirikut loen umbes kahenädalase või kuuajase hilinemisega, nii nagu need kord kuus misjonikeskusest tulevad. Nii et mingi pilt sellest, mis Eestis toimub, mul siiski on.
Kuidas elavad Keenia kristlased?
Keenia elanikkonnast on statistika andmeil umbes 70% kristlased. Seega on ka Keenia kristlaste hulgas nii positsiooniga ja jõukaid inimesi kui ka neid, kellel on kõigest puudus. Keenia luterlik kirik (ELCK) on aga väike ja vaene, sest suurem osa kogudustest on maal, nendes piirkondades, kus vaesus on suur. Töötame peamiselt nendega, kes on elu ja riigi arengu hammasrataste vahele jäänud.
Keenias on norm, et igaüks on ühe või teise kiriku liige. Keenialased räägivad meeleldi usust ja Jumalast. Inimesed elavad oma argipäeva Jumala hoolde usaldades. Tundub, et inimene peab tundma viletsust ja kannatust, et õppida Jumalat tõeliselt usaldama. Seega näib mulle, et Keenia kristlased elavad Jumalale palju lähemal kui meie, lääne kristlased, kes me tihti kipume usaldama oma tarkust ja võimeid rohkem kui Jumalat.
Küsis Lea Jürgenstein
