Eesti politsei on käinud pika tee

Eks inimestel on palju ettekujutusi ja arusaamu, mida peetakse tõeks, õiguseks ja loomulikuks. Arvatakse, et kui üks või teine asi on paika pandud, siis nii see on ja jääb. See sobib mõttemaailma ja taolise ettekujutusega on kerge elada. Aga elu ei ole ju nii lihtne, nagu arvatakse või ette kujutatakse. Iga järgnev päev on tänasest erinev ja tuleviku ennustamine on keeruline tegevus. Meil tuleb otsustada, kuidas me antud päeva kasutame, mida teeme. Kõik otsused ei pruugi alati õiged olla ja siis tuleb vastust anda või otsast alata.
Eesti politsei – mis asutati 12. novembril 1918 – on käinud pika tee oma tõusude ja mõõnadega. 94 aastat tagasi, kui loodi Eesti riik, tuli üles ehitada ka politsei, mis pidi ohjeldama ja kaitsma kodanikke marodöörluse ja muude kuritegude eest. Algus oli ääretult raske. Puudusid vastavad vahendid, puudus väljaõpe. Kõike tehti entusiasmist ja isamaa-armastusest. Mõne aastaga suudeti politseistruktuur paika seada ja algas küllaltki tõhus töö. Esimene kõige tõsisem katsumus oli 1924. a 1. detsembri kommunistide mässukatse ajal ja selle mahasurumisel. See oli tõsine õppetund nii noorele riigile kui ka politseile. Need sündmused nõudsid ka politsei ridades ohvreid. Politsei aga oli oma tugevust ja distsiplineeritust suutnud tõestada.
Enne okupatsiooni oli politsei hästi organiseeritud, hästi toimiv ja autoriteetne organisatsioon. Nõukogude okupatsiooniga hävitati Eesti politsei täielikult. Terrorist pääsesid vaid väga vähesed, kui mitte öelda üksikud. 50 aastat asendas politseid miilits omasel moel. Temalgi olid omad ülesanded täita, mis oli aga täielikult mõjutatud nõukogude ideoloogiast. Esmatähtis oli kaitsta nõukogude süsteemi, võidelda rahvavaenlaste ja kahjurlusega. Alles teisele kohale asetus inimene. Eesti politsei ja miilitsa töömeetodid erinesid teineteisest nagu öö ja päev.
Nüüd on taas teised ajad. Jumala armust antud taasiseseisvumise järel algas töö politseis taas peaaegu nullist. Vanad harjumused ja töömeetodid olid visad kaduma. Nõukogudeaegne tehnika ja varustus olid amortiseerunud. Kuritegelikud grupeeringud võtsid võimust ja nende taltsutamine oli väga raske. Selle vastu võitlemisel langes 19 politseinikku, kelle mälestuseks on paigaldatud mälestustahvlid Paide Püha Risti kirikusse. See on olnud väga kallis hind. Igal aastal peame nende mälestuseks kirikus mälestusjumalateenistuse, kus teenib kaasa politsei- ja piirivalveorkester. Enamik langenuist olid noored mehed, täis entusiasmi ja oma tööle pühendunud.
Viimasena hukkus pommiplahvatuses noor neiu koos oma teenistuskoeraga. See on kurb tõelisus. Nukraks teeb, et riik kas ei taha või ei oska hinnata politsei eluohtlikku tööd. Tasustamine on nii hell teema, et sellest pole mõtet juttu tehagi.
Vaatamata kõigile raskustele on kuritegevus võrreldes 90. aastatega märgatavalt vähenenud. Politsei teeb jätkuvalt oma rasket tööd, vaatamata mõnedele tagasilöökidele.
Viimasel ajal on ajakirjanduse huviorbiiti sattunud sündmused Viljandi, Türi ja ka Ida-Virumaa prefektuuris. Süüks pannakse seda, et politsei ei ole võimeline oma tööülesandeid korralikult täitma. Kurikaelad laamendavad ja teevad, mis tahavad. Vahel antakse ajaviiteks politseinikele ka peksa. Kap­lanina võin öelda, et pressis kirjutatu on teinekord tugevalt liialdatud. Tavainimene, kes uudist kuuleb või lehest loeb, ei süüvi tegelikku olukorda ja saab moonutatud informatsiooni. Igal juhtumil on kindlasti oma konkreetsed põhjused, miks nii või teisiti toimiti.
Pean tunnistama, et Eesti politseis töötavad suures enamuses tublid, kõrgendatud õiglustundega ja pühendunud inimesed. Eesti politsei on nende kahekümne aastaga jõudsalt edenenud ja soovin, et mõned ebameeldivad olukorrad ei tumestaks politsei võimekust. Oleme jätkuvalt oma rahva teenistuses. Turvalist ja õnnistusrikast päeva teile kõigile.

 

 

 

 

Jaan Jaani,
politsei- ja piirivalveameti kaplanaadi juht