Piibliseltsi tegusad päevad Peterburis

9.–11. novembril külastas Eesti Piibliseltsi 13-liikmeline esindus Peterburi, eesmärgiks kohtuda Vene Piibliseltsi Peterburi osakonnaga, mälestada eesti keeleteaduse suurkuju akadeemik Wiedemanni, filmida kaadreid piibliseltsi ajaloost kavandatava dokumentaalfilmi jaoks ning avada eestikeelse piibli ja meie piibliseltsi ajaloo näitus.

Esimesena külastasime meie konsulaati Peterburis, kus peakonsul Tiina Maiberg ja tema tublid abilised-konsulid andsid ülevaate eestlaste elust tänapäeva Peterburis. Seoses eestlaste arvu olulise vähenemisega viimasel paarikümnel aastal on tõusnud ka kohaliku eestlaskonna vanus ning vähenenud keeleoskus eesti juurtega inimeste seas. Samas on Eesti riigi, eesti kultuuri ja keele prestiiž tõusnud. Eesti keelt õpetatakse sealses ülikoolis, aeg-ajalt toimuvad ka keelekursused, kuid vähese praktika tõttu kipub oskus kaduma.
Hoo on sisse saanud keeleoskust mitte nõudev eesti rahvatants, mida harrastatakse kõrgel tasemel. Olukord sarnaneb järjest enam Ameerika ja Austraalia eestlastega, kus ka keele ununedes rahvatantsu kaudu oma juuri väärtustatakse.
Oluliselt on eesti elu elavdanud Peterburi Jaani kiriku avamine, milles kooskäimine on muutunud prestiižseks. Tänu Eesti Kontserdi aktiivsele tegevusele on Jaani kirik saanud tuntuks üle Peterburi, sealsetele inimestele on kirik kontserdipaigana uudne ja põnev. Muide, Jaani kirik jäetakse afiššidel tõlkimata, nii et venelase kõrvus kõlab see kui mõne eksootilise linnu nimi. Eesti Kontserdi tublit tööd nägime oma silmaga: nädalalõppu mahtus neli kõrgetasemelist kontserti ning publikut jagus rohkesti kõikidele.

Venemaa väikerahvad saavad emakeelse Piibli
Reede pärastlõunal külastasime Vene Piibliseltsi Peterburi osakonda. Erinevalt teistest piibliseltsi osakondadest Novosibirskis ja Kaug-Idas, mis tegelevad piiblite müügi ja levitamisega, tegeldakse Peterburis teadustöö ja piiblitõlke küsimustega. Saavutusi ei ole seni palju: Piibel on tõlgitud vene keelde (1824 Uus Testament, 1876 sinodaalne tõlge, 2011 kaasaegne venekeelne tõlge) ja aastal 2010 tšuvaši keelde.
Samas on järgneva kümne aasta sees valmimas tõlked burjaadi, jakuudi, altai, baškiiri ja osseedi keelde. Keelte valikul lähtutakse nende elujõulisusest: kui palju on kõnelejaid, kas keelt ka tegelikult kasutatakse ning kas on olemas Piibli tõlkimiseks vajalik kirjakeel. Nõutav on keele kasutamine hariduses ja meedias. Piiblitõlkeks valitud keeled neile tingimustele vastavad: tšuvaši keele oskajaid on üle kahe miljoni, baškiiri keele valdajaid 1,7 miljonit. Mingil määral eristub altai keel oma sajatuhandelise kõnelejaskonnaga.
Samas on kõikide nende keelte puhul toimunud alates 1990ndatest tuntav elavnemine ja staatuse tõus – oma rahvuskeele kasutamist ei häbeneta ning seda kuuleb ka nende haldusüksuste pealinnades. Kuigi Peterburi osakonnas on ametis kolm teadlast, tehakse ulatuslik töö ära kohapealsete lepinguliste ja vabatahtlike töötajate toel.
Rõhutati veel rahvusliku üksmeele vajalikkust ning vastutöö puudumist islamistlike või budistlike ringkondade poolt. Näiteks Burjaatias alustati projekti kohtumisest Burjaatia presidendiga, kes oma head soovid kaasa andis, tegevust tutvustati kõikidele konfessioonidele ning pakuti võimalust kaasa lüüa. Projekte rahastavad osalt Ühinenud Piibliseltsid, osalt Vene Piibliselts.
Hea kvaliteedi tagab ulatuslik rahvusvaheline toetus konsultantide, toimetajate ja heebrea keele õpetajate näol. Kuna põhirõhk ongi Vana Testamendi tõlkimisel, alustati tõlketööd kaheaastase heebrea keele kursusega, et iga tõlkija ei peaks toetuma vahekeelele, vaid saaks tõlkida otse lähtekeelest. Kokku kulub piiblitõlkeks 15–20 aastat, see aeg hakkabki nüüd täis saama. Selle aja jooksul on tehtud mitmeid eri keeletasandi tõlkeid, kontrollimisi ja kooskõlastamisi.
Huvitav on, et tõlkimist alustatakse tuntud piiblitõlkekorüfee Eugene Nida põhimõttest lähtudes, mille kohaselt on oluline, et tänapäeva inimene saaks Piiblist samamoodi aru nagu tolleaegne, sõnasõnalisus ja muud tõlkepõhimõtted lisanduvad hiljem. Alguses antakse välja proovitõlked üksikutest raamatutest, mille kujunduses kasutatakse rahvuslikke motiive ja ornamente, et rahvas raamatu kergemini omaks võtaks.
Viimase tõlkeversiooni määrab rahvas: seda loetakse pärast teenistust kirikulistele ette ning siis saab igaüks oma ettepanekuid teha. Ning rahvas väidabki: venekeelne piibel jääb pähe, rahvuskeelne südamesse.
Lisaks piiblitõlkele koostatakse ka tõlkeabimaterjale, eriti nõutud on kreekakeelne Uus Testament reaaluse tõlkega. Samuti antakse välja tekstianalüüsi materjale, Piibel on kättesaadav veebis ja lähiajal ka mobiiltelefonis.

Peterburi on eesti keele ja piiblitõlkega seotud
Laupäeva hommikul mälestati saksa soost keelemeest akadeemik Wiedemanni mälestusüritusega Smolenski luterlikul kalmistul. Kahjuks on tema tegelik matusepaik nõukogude võimu ajal sattunud naabruses oleva tuletõrjedepoo laienemise ohvriks, kuid tänu headele inimestele on aastast 2005 olemas mälestuskivi F. Parroti haua juures sealsamas lähedal.
Haapsalus sündinud ja elu lõpupoole Peterburis elanud Johann Ferdinand Wiedemann on eesti keelde andnud olulise panuse eesti-saksa sõnaraamatu ja grammatikaga, mis põhinevad tema uurimisreisidel kogutud materjalil. Samuti on hinnatud tema etnograafia- ja folkloorialased uurimused.
Ülejäänud osa päevast kulus võtetele Peterburiga tihedalt seotud Eesti Piibliseltsi ajalugu kirjeldava filmi jaoks.

Peterburi luterlastest
Pühapäeva hommikul oli kõigil võimalus osaleda eri konfessioonide teenistustel, mida meie oikumeenilise rühma liikmed usinasti kasutasid. Osa luterlasi külastas Vassili saarel metroojaama kõrval olevat venekeelset luterlikku kogudust. Tsaariaegne saksa-eesti kogudusele ehitatud kirik, mis nõukogude perioodil oli kasutuses sporditarvete vabrikuna, on nüüdseks korda tehtud ja rahvast täis.
Kell 11 alanud teenistus esimese korruse saalis mahutas ehk sada inimest, rahvast võis olla paarkümmend inimest vähem. Pärast selgus, et sealse koguduse eestlased puudusid, sest sama päeva õhtul oli ees eestikeelne teenistus. Kogudus on etniliselt kirju: on saksa, rootsi, ingeri, läti ja isegi usbeki juurtega inimesi. Üle on mindud uuele liturgiale, kuigi lauluraamatus on kirjas veel vana. Laulude valiku puhul torkas silma moodsamate ja rõõmsamate laulude eelistamine, neid tundus ka lauluraamatus rohkem olema.
Lisaks preestrile teenisid kogudust üks diakon ja kaks seminaristi. Jutluseks loeti ette peatükk Mülleri käsiraamatust, mis Jumala armu lahti seletas. Hiljem selgus, et selline õpetuslik rõhk on taotluslik: suure maailmalinna uskude ja denominatsioonide külluses on oluline, et inimestel oleks kristlikust Jumalast ja tema tegutsemisest selge ettekujutus. Venelaste tavaarusaama kohaselt, kes valdavalt ainult õigeusklikke ja «sektante» teavad, on luterlased liigitatud katoliiklaste hulka. Kahtlemata välist sarnasust on, kuigi ise oleme harjunud end ikka protestantideks pidama.
Sealses koguduses on levinud ristimärgiga õnnistamine, mis käib iga tegevuse juurde. Huvitavaks seigaks oli teenistuse lõppedes pastori manitsuskõne maailmalõpu ootamise kohta, et 21.12 seda oodata ei maksa. Ilmselt on sellega probleeme.
Pärast teenistust oli teelauaosadus, kuhu saabus ka koguduse peapastor Titorenko. Tema oli nimelt teeninud teistel teenistustel, mis toimusid samaaegselt kõrgematel korrustel oluliselt suuremates, 250kohalistes saalides, kus on kasutusel multimeediavahendid.
Nimelt toimub teisel korrusel teenistus lastele pühapäevakooli vormis, kõrval on veel toad kõige väiksematele, kes käpuli käivad ja aeg-ajalt mähkmevahetust nõuavad. Tööd tehaksegi vanuseastmeti, selleks on oma pühapäevakooliõpetajad.
Kolmandal korrusel peab samal ajal noortepastor teenistust noortele, kellest enamiku moodustavad tudengid. Lisaks armastavad sellist teenistusvormi Peterburis elavad välismaa ärimehed peredega, seetõttu toimub teenistus vene keeles ingliskeelse tõlkega.
Teenistuse lõppedes ei jää kirik tühjaks, vaid tund hiljem algab järgmine, näiteks meie teenistuse järel algas endiste muhameedlaste teenistus. Kokku peetakse pühapäeval seitse luterlikku teenistust üle tuhande osavõtjaga, lisaks peavad seal koosolekuid presbüterlik korea kogudus, baptistid, nelipühilased jt, kokku 10 eri konfessiooni.
Ka kõik äripäevad on tegevusega täidetud: harjutavad koorid, korraldatakse eri rühmade tegevust ja koolitust, proove teevad moodsad noorteansamblid, mida pidi olema lausa kolm. Viimaste muusika suhtes oli koguduse pastor rõhutatult neutraalne. Samas oli ta kooride üle põhjendatult uhke: lauljad on head ja pühendunud, koore kutsutakse esinema välismaale.
Kaks korda kuus pühapäeval kell pool kolm toimub teenistus ka Eesti kirikus, kus meil oli võimalus osaleda. Seekord teenis Keila õpetaja Marek Roots, kel tuli asendada ootamatult haigestunud praost Tiit Salumäed. Algselt tekitas hämmastust, et kogudus teenistuse ajal püsti ei  tõuse, pärast aga selgus, et suur osa kogudusest ei saa enam eesti keelest aru. Omavahel räägitakse vene keeles, nooremad inimesed, kel eesti juured ehk üle-eelmisest põlvest, oskavad vaid paari sõna.
Siiski peetakse oluliseks teenistusel osalemist, populaarne on ka sellele järgnev kooriproov, kus vähene keeleoskus ei sega. Lauljad on eri vanuses, osa on muusikalise kõrgharidusega, osa ei tea nootidest midagi, koor aga kõlab hästi.
Teenistuse järel avas Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson Eesti Piibliseltsi 200. aastapäevale pühendatud näituse, mis tutvustab seltsi ja eesti piiblitõlke ajalugu. Peasekretär tuletas meelde Eesti Piibliseltsi delegatsiooni külaskäiku Peterburi Jaani kirikusse aastal 2003. Näituse ülespanekul aitasid kohalikud aktiivselt kaasa. Peterburi Jaani koguduse juhatuse liige Külli Sulg märkis oma sõnavõtus, et piibliseltsi inimesed mitte ainult ei tule külla vaid toovad ka näituse kaasa. Ta avaldas lootust, et selline koostöö jätkub ka tulevikus.
Jaan Bärenson
Mart Rannut