Eesti oikumeenia lugu

Eesti oikumeenia ajaloos on üheks oluliseks verstapostiks 16. veebruar 1989. aastal. Nimelt asutati tol päeval Eesti Kirikute Nõukogu. Antud lugu pole küll aastapäevakirjutis, kuna Eesti Kirikute Nõukogu 18. aastapäevast on juba mõni nädal möödas. Aga 20. aastapäevale mõeldes on paljude inimeste peas aastate vältel vaikselt küpsenud üks idee. Nimelt võiks 2009. aastal ilmavalgust näha raamat, mis sisaldab endas Eesti oikumeenilise liikumise ajalugu.

See ajalugu pole küll väga pikk. Mingil moel võime oikumeenilise dialoogi ja suhtlemise algust Eestis kirjeldada alates 20. sajandi algusest. Kindlasti sisaldub aga selles väga palju fakte ja sündmuseid, mida on ka erinevalt mõistetud ja nähtud. 1989. aastal asutatud Eesti Kirikute Nõukogu on selle ajaloo üks, kuigi ehk meie jaoks kaalukaim osa.

Inimesed, kes on ses ajaloos täna elavatena kaasosalised olnud, on juba andnud ja andmas oma panust intervjuude kaudu. Ja kindlasti on kõik Eesti oikumeenilise ajaloo tänased ja eilsed osalised, kes ehk intervjueeritavate nimekirjast välja jäänud (kuna me kõiki ei tea) oodatud jagama oma mälestusi.

Eesti oikumeenia lugu jätkub. 15. märtsil valib kirikute nõukogu järgmiseks kolme aasta pikkuseks perioodiks presidenti ja asepresidente. Kirikurahva (ka oikumeenilises mõttes) eestpalved on hea ja õige valiku jaoks väga oodatud. Mingil moel on Eesti Kirikute Nõukogu olnud ja olemas meie jagunenud ristirahva ühendamiseks ja omavaheliseks dialoogiks, ka kristlaskonna ja kogu ühiskonna vaheliseks dialoogiks.

Sestap on palvetada selle eest oluline ja vajalik.

Eesti oikumeenia lugu, mille üks etapp loodetavasti kaante vahele jõuab, jätkub täna ja nüüd olulisel määral meie kaudu.

Tauno Teder